Üks tõend selge GMO-vastase hoiaku olulisuse kohta on seesama seaduseelnõu, millest kuulmine ajas osa mahemajanduse pooldajaid ärevusse ainuüksi oma olemasoluga, sisust rääkimata. Eelnõu näeb ette geneetiliselt muundatud põllukultuuride asukohtade ja käitlejate andmekogust loobumist, sest Euroopa Liidus on praegu lubatud kasvatada ainult üht geneetiliselt muundatud põllukultuuri, maisisorti MON 810, mida Eestis keegi ei kasvata, sest see ei sobi Eesti kliimatingimustesse.

Kuna infosüsteemi loomine ja hooldamine läheks maksma hulga raha, panustab ministeerium sellele, et ka edaspidi ei anna EL kasvatamisluba Eesti tingimustesse sobivatele geneetiliselt muundatud põllukultuuridele. Panustatakse sellele, et pole andmekogu, kuid ei ole ega tule ka andmeid, mida sinna kanda. Kuna Euroopa Liidus on GMO-vastasus viimasel ajal suurenenud, ei ole see alusetu lootus.

Kuid sõnumit, et Eesti on suuresti maheriik ja tahab saada veel mahedamaks, see ja teisedki riigi sammud ei toeta. Kahe aasta eest andis EL liikmesriikidele vabaduse otsustada, kas lubada oma territooriumil GMO-de kasvatamist või mitte. 19 liikmesriiki, sealhulgas Läti ja Leedu, otsustasid GMO-de kasvatamise keelata, Eesti mitte. Sisuliselt puudutab seegi keeld praegu ainult geneetiliselt muundatud maisi, mida Eestis ei kasvatata. Muude GMO-de kasvatamine on nagunii keelatud. Ühtlasi jättis Eesti GMO-dele ukse siiski rohkem paokile kui vormilise keelu kasuks otsustanud riigid.

Võib-olla pole täissallimatus GMO-de vastu teaduslikult põhjendatud, kuid Eesti kui maheriigi turundamise puhul on tähtis ka sümboolne hoiak. Mahedaks ja orgaaniliseks märgitud tooted ei tohi sisaldada GMO-sid. Maheriigina on usutavam see, kes väljendab GMO vastu täissallimatust. Mahetootja mainest on Eestil võita kaugelt rohkem kui GMO-sid pooldava riigi mainest.