JUHTKIRI | Makse ei maksta ainult patriotismist
Eilses Eesti Päevalehes soovitas välisminister Sven Mikser eestlastel, kes valitsuse aktsiisipoliitika vastu tahavad protesteerida, vabariigi aastapäeval Lätti viina järele mineku asemel morssi juua. See oleks tore nõuanne, kui Mikser oleks karskusliikumise juht. Paraku on Mikser hoopis aktsiisipoliitika kiiva ajanud erakonna juhatuse liige.
Morsijoomissoovitus ja patriotismi mängutoomine – vabariigi aastapäeval Lätti viina järele sõitmise aktsioon olevat ebapatriootlik – lisab ainult õli tulle ja tekitab Lätis ostmas käijates pigem trotsi. Makse ei maksa praegusel ajal keegi puhtast patriotismist. Makse makstakse eelkõige sellepärast, et seadused ning maksu- ja tolliamet sunnivad. Kui maksumaksjad arvavad, et mingi maks on ebaõiglaselt kõrge või maksutulu kasutamine ebaperemehelik, hakkavad nad suuremate süümepiinadeta otsima võimalusi vähem maksta. Alkoholi ja avatud piiride puhul on see lihtne.
Mikser on sellest võib-olla aru saanud. „Kui aktsiisi laekumise vähenemisest suur osa tuleb piirikaubandusest, siis tuleb teha korrektsioon,” ütles ta samas intervjuus. Seevastu valitsuse aktsiisipoliitikaga tihedamalt seotud tervise- ja tööminister ning SDE esimees Jevgeni Ossinovski väljendas nädalavahetusel erakonna volikogul veendumust praeguse tee õigsuses. Rahandusministeeriumi mõnekümnemiljonilisest aktsiisilaekumiste prognoosiveast polevat suurt häda, sest kokku laekus makse mullu üle 400 miljoni euro rohkem.
Mõeldes igasügisesele pingelisele katteallikate otsimisele riigieelarve koostamise aegu, ei tohiks poliitikud isegi mõnda miljonit eurot tühiseks pidada. Eriti tänavu, mil erakonnad kibelevad valimiskampaania tõttu andma keskmisest mahlakamaid lubadusi. Majanduskasvust ja inflatsioonist tulev maksutulude kasv kaob viimasel ajal kui kerisele visatud vesi ning ikka on vähe.
2016. aasta sügisel, kui mullust eelarvet koostati, ennustas rahandusministeerium Eestile 2017. aastaks 2,5% majanduse reaalkasvu ja 2,7% inflatsiooni. Tegelikult tuli esialgsetel hinnangutel 4,3% reaalkasvu ja 3,7% inflatsiooni. Sellistest oludest võinuks sündida suur eelarveülejääk või lisaeelarve, aga tegelikult täideti riigieelarve vaid 100,2% ulatuses. Midagi on sellel pildil valesti.
Patriotismist ja jutust, et Eestil pole kunagi läinud nii hästi kui sajandal aastapäeval, on vähe. Kõiki maksumuudatusi ja nende kõrvalmõjusid tuleb palju põhjalikumalt kaaluda, kui viimasel ajal on tehtud.