Juhtkiri: makskem praktika eest palka, hoidkem arstitudengid Eestile
Eesti maksumaksja on maksnud nende hariduse eest, mis on pealegi üsna kallis, ent nende oskusi naudivad Põhjamaade patsiendid. Põhjus on kõigile teada: arenenud naaberriikide palgad on Eesti omadest mitu korda kõrgemad.
Kuigi statistika näitab, et huvi Soomes töötada on meditsiinitöötajate seas mõningal määral vähenenud, paneb muretsema tulevaste tohtrite seas leviv trend veeta kohustuslik praktikaaeg Eesti asemel välismaal.
Soome kasuks esitatakse eri argumente nagu sealt saadav rikkalikum kogemustepagas, kuid punase niidina käib põhjendustest läbi palgaküsimus: Eestis üldjuhul praktikantidele ei maksta, Soomes küündivad summad seevastu 9000 euroni kuus.
Tõsi, see, kui tudengid veedavad osa oma õpinguaega välismaal, on igati tervitatav ja seda võiks laiemaltki rakendada. Kõnealuses kontekstis on siiski põhjust olla murelik. Tundub ju loogiline, et mida varem Soome satutakse, soome keel suhu saadakse, seal kolleegide ja potentsiaalsete tulevaste tööandjatega sidemed tekivad, seda suurem on võimalus, et hilisem töökoht saab olema väljaspool Eestit.
Kuidas olukorda parandada? Paljud Soome kibelevad tudengid on südames Eesti patrioodid, kes oleksid valmis kodumaa kasuks otsustama, kui neisse siin vaid paremini suhtutaks. Juba 500-eurone igakuine praktikatasu võiks sellise sõnumi saata. Tõsi, haigekassa eelarve on pingeline, kuid tegu on investeeringuga tulevikku. Miljon eurot, mis kulutataks praegu praktikantide tasustamiseks, võiks anda paljudele noortele positiivse tõuke, mis tuleb hiljem riigile mitmekordselt tagasi. Peale selle tuleks muuta tudengitesse ja noortesse arstidesse suhtumist, mis olevat Soomes praegu märksa positiivsem kui Eestis.
Loomulikult on probleem laiem kui praktikatasude maksmine. Ülevaatamist vajab Eesti tervishoiukorraldus laiemalt. Üks lootustandev arengusuund oleks tuua meie meditsiini tagasi rohkem eraraha. See võiks suurendada konkurentsi ja valikuvõimalusi, tõsta palku, aidata pakkuda kvaliteetsemat ja patsiendikesksemat teenust, suurendada maksutulu ja kokkuvõttes vähendada tungi välismaale kiigata. Mis peamine, peale noorte Eestiga sidumise võiks sellistest sammudest olla abi ka küpsemas eas meditsiinitöötajate kodumaal hoidmiseks.
