JUHTKIRI | Maksu vastu peab saama teenuse. Ka välismaalasest töötaja
Need, kes maksavad riigile kohustuslikus korras sihtotstarbelist maksu, peaksid selle eest ka teenuse vastu saama. Elementaarne, eks ole? Ent eilsest Eesti Päevalehest võis lugeda, et Eestisse tööle tulnud välismaalastel, kes ei valda eesti ega vene keelt, on raske saada siin esmatasandi arstiabi ja leida perearsti. Ehkki riik võtab nende palgalt ravikindlustusmaksu.
Võib väita, et samuti pole lihtne leida Suurbritannias eesti- või Prantsusmaal ingliskeelset vastuvõttu pakkuvat arsti. See on tõene, aga kasutu väide. Väikest keelt kõneleval rahval tuleb välismaalastele, kelle panust me vajame, paratamatult vastu astuda pisut pikem samm kui suuri keeli kõnelevatel rahvastel. Me ei räägi inglise keele eesti keelega võrdväärseks asjaajamiskeeleks muutmisest, nagu mõned radikaalsemad on pakkunud, vaid arstiabi korralduse suhteliselt väikeste puuduste parandamisest.
Alustada võiks sellest, et siin alles esimesi samme tegev inglise keelt valdav välismaalane saaks meie ravikindlustussüsteemi endale selgeks teha ning perearsti nimistusse registreeruda eksitavat internetitõlget kasutamata ja katkiste veebilinkide taha takerdumata.
Ootamatuks kitsaskohaks on osutunud arstide keeleoskuse kohta info jagamine. Loogiline oleks enne ühe või teise arsti nimistusse registreerumist teada, kas ta valdab teiega mõnda ühist keelt ja on nõus seda ka vastuvõtul kasutama. Nagu eilses lehes kirjutasime, soovivad võõrkeelsed patsiendid, et juba perearstide nimekirjast saaks teada, kes on valmis teenindama patsiente mõnes teises keeles peale eesti keele. Arstide hulgas on nii inglise kui ka teiste keelte oskajaid, kuid nad pole sellest mõttest eri põhjustel vaimustatud. Seetõttu soovitab terviseamet: tulge arsti juurde tugiisiku või tõlgiga, sest eesti keelt mittekõnelev inimene on meie süsteemis erivajadustega.
Tere tulemast! Selles küsimuses võiks ikka mõistlikuma lahenduse välja mõelda. Tugiisiku nõue teeb arstile pääsemise palju kohmakamaks ja kallimaks. Kui perearstid pole tõesti huvitatud oma keeleoskuse reklaamimisest, sest neil on tööd niigi palju, väärib kaalumist hariduses kasutusel olev lahendus, kus riik rahastab põhi- ja keskkoolis väikeses mahus ingliskeelset IB-õpet. Miks ei võiks Tallinnas ja Tartus olla üks-kaks perearstikeskust, mis on spetsialiseerunud aitama siin ajutiselt töötavaid välisspetsialiste. Ravikindlustusmaksu nad ju maksavad.
