Edasise kohta on maksuamet andnud marja- ja seenekorjajatele kaks vastukäivat signaali. Esiteks meenutatakse tulumaksuseadust, mis ütleb, et maksuvabalt ja ilma deklareerimata võib inimene müüa ainult tema enda isiklikus kasutuses olnud asju, aga mitte metsast korjatud marju-seeni ega oma aiasaadusi. Teisalt aga seletatakse, et ühtegi marjulist-seenelist pole luubi alla võetud ega koguta andmeid selle kohta, kui palju metsasaaduste müügist saadud tulu on deklareeritud. Isikuandmete kogumist nõutavat üksnes kokkuostjate maksupettuste piiramiseks.

Maksu- ja tolliameti sõnum marjulistele-seenelistele on seega niisugune: põhimõtteliselt peate te müügitulu pealt tulumaksu maksma, aga me ei kontrolli seda ja see ei kuulu meie prioriteetide hulka.

Säärane lähenemine on mõistlikum kui marjuliste-seeneliste tuludeklaratsioonide range kontroll. Aga see ei ole hea lahendus, sest paneb korilusest sissetulekut otsivad inimesed ebamäärasesse olukorda: praegu ütleb maksuamet küll, et ta mu (lisa)tulu vastu huvi ei tunne, aga seadus ja kogutud andmed annavad talle siiski võimaluse minult maksu nõuda. Asotsiaalsemaid isikuid maksunõude väljavaade ilmselt eriti ei kõiguta (paneb võib-olla ainult riiki kiruma), aga seaduskuulekaid see hirmutab (ja paneb samuti riiki kiruma).

Tulu, mida marjulised-seenelised teenivad, ei ole suur. Inimesi, kes üldse viitsivad metsasaaduste korjamisega vaeva näha, jääb aasta-aastalt vähemaks. Samal ajal on nii Eesti riigile kui ka selle elanikele kasulik, kui marja- ja seenesaak metsa mädanema ei jää, vaid üles korjatakse ja maha müüakse ning osalt eksporditakse. See võiks olla populaarne viis, millega lapsed endale taskuraha ja pensionärid pensionilisa teenivad ning töötud ennast ajutiselt pinnal hoiavad.

Sellepärast peaks riigikogu täiendama tulumaksuseadust sättega, mis vabastab metsa- ja oma aia saaduste korjajad täielikult või teatud piirini – näiteks 2000 euroni – müügitulult tulumaksu maksmisest.