Juhtkiri: Mängus on kõik

Nn Silvergate võtab Reformierakonna jaoks uusi ohtlikke tuure – tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et kriminaalkahtlustuse võib saada erakond juriidilise isikuna. Kui siiani on olnud tegu konkreetsete inimeste kohta esitatud kahtlustustega, siis võimalik kahtlustus Reformierakonna kui partei vastu raputaks tervet organisatsiooni kui sellist.

Eesti lähiminevikust on mitmeid näiteid, kuidas üks või teine minister on nn Silvergate’iga võrreldava (või isegi väiksema) skandaali ajel ametist kiirelt lahkunud. Kunagine kultuuriminister Signe Kivi lahkus pärast kultuurkapitali juhi raharaiskamist, kaitseminister Margus Hanson lahkus ametist kolm päeva enne seda, kui kaitsepolitsei ta riigisaladuse ärakaotamises kahtlustatavaks kuulutas. Kuriteos kahtlustatav justiitsminister Kristen Michal jätkab aga ametis. Ning teda toetab müürina ka ülejäänud Reformierakonna ladvik. Ilmselt põhjusel, et – kui reformipartei loobuks eitamisstrateegiast ja tunnistaks võimalikke rikkumisi erakonna rahastamises, seaks end löögi alla terve organisatsioon. Kaalul on palju. Ühe erakonna jaoks liigagi palju.

Selleks et asi muutuks Reformierakonna kui sellise jaoks tõesti ohtlikuks, oleks esiteks vaja tõendada, et Meikari ütlused, mille järgi ta on annetanud erakonna kassasse raha, mille talle andis ümbrikus Kalev Lillo ja mille päritolu ta ei tea, vastavad tõele. Ainuüksi Meikari ajaleheartiklist ega ütlustest tõendusmaterjaliks tõenäoliselt ei piisa.

Kui uurijad peaksid tuvastama, et tegu, mida Meikar kirjeldas, tõepoolest aset leidis, tekib järgmine küsimus: kust oli raha pärit? Kui peaks selguma, et raha oli seaduslikku päritolu ning see sattus Meikari kätte mõnelt ärimehelt, kes lihtsalt soovis anonüümselt toetada erakonna maailmavaadet (et näiteks mitte vihastada teisi sõpru poliitikute seas), ei pruugi seegi endaga kaasa tuua Reformierakonna jaoks traagilisi tagajärgi. Kui tõendatakse, et Meikar annetas enda nimel kaasparteilaste mahitusel võõrast, kuid seaduslikku päritolu raha, võib see halvimal juhul erakonna jaoks kaasa tuua kriminaalkaristusena rahatrahvi. Kõige halvem stsenaarium Reformierakonna jaoks oleks aga see, kui uurimisel tuvastataks, et raha oli ebaseaduslikku päritolu – näiteks saadud altkäemaksuna. Sel juhul võidakse juhtunu kvalifitseerida rahapesuks. Karistusseadustiku rahapesu paragrahv on aga hirmutav – kui rahapesuga on tegelenud juriidiline isik ja seda korduvalt või suures ulatuses, võib maksimumkaristuseks olla sundlõpetamine.

Kui nn Silvergate’il aga ka kellegi süü tõendamist ei leia, võib loota, et sellel on poliitmaastikku tervendav mõju: edaspidi teavad ehk kõik parteid, kui palju on kaalul, kui kaalul on kahtlane raha.