Juhtkiri: märk, mida ei pidanud sündima
Kui Piret Reinson sai möödunud suvel EAS-i turundusjuhiks ja Eesti disainimeeskonna kokku kutsus, teatas ta, et see töögrupp ei otsi mingit Eesti märki, vaid loob Eesti turundamiseks vajalikku „tööriistakasti”. Ometi sai ühest „tööriistast” reedel kõigest mõne tunniga võimas märk, millele antud hüüdnimede hulgas on „oksendav siil” suhteliselt heatahtlik.
Roheline värviplekk ehk rändrahn sattus kõigi eestlaste tähelepanu keskmesse kui Eesti märk ja muu töö jäi suuresti tähelepanuta. Selles peavad EAS ja disainimeeskond süüdistama iseennast, mitte rahva mõistmatust ja meedia pahatahtlikkust. Kui rändrahn pidi olema kõigest üks võrdseid osi Eesti brändi paljude elementide hulgas, siis miks otsustati tõmmata sellele erilist tähelepanu, trükkides ta keskse elemendina brändiesitluseks valmistatud riidest kotile (mis on pealegi tehtud Indias, mitte Eestis)? Ka muus mõttes oli Eesti brändi esitlus ebaõnnestunud, sest räägiti liialt siseringi keeles ja enamik aega kulus tegijate kiitmisele, mitte kõigile mõistetavale selgitamisele, mida ja milleks nad on 200 000 euro eest teinud.
Kes viitsib Eesti brändi veebilehte lähemalt uurida, leiab, et üht-teist on selle raha eest ikka tehtud. Näiteks kirjastiil Aino ja hulk muid abivahendeid inimestele, kellel on vaja Eestit välismaalastele tutvustada.
Omaette elu elama hakanud rändrahnukujutised on eelkõige mõeldud Eestit tutvustavate materjalide kujunduselemendiks ja selleks saab neid tõesti kenasti kasutada. Aga isegi sellisel juhul jääb üles küsimus, kui eestipärane see element ikkagi on. Suured rahnud toovad pigem meelde Soome või Rootsi, mitte Eesti. Brändi kontekstis ei ole sugugi oluline, et mingi definitsiooni järgi ei ole sealsed rahnud rändrahnud, aga Eestis olevad on.
Tundub, et Eestile iseloomulikke elemente otsinud disainimeeskonna viis kitsikusse püüd kõike traditsiooniliselt eestipärast vältida, saada lahti „rukkilillepurusest rahvusromantikast”. Rahvuslikke mustreid, sinimustvalget ja muud säärast ei saa Eesti turundamiseks kõikjal kasutada, aga seda lausa vältida pole vaja.
Võib-olla tasuks pärast valulikke Eesti ühe ja ainsa märgi otsinguid lasta vabamaks Eesti lipuvärvide kasutamine? Praegu ütleb Eesti lipu seadus: „Eesti lipu kujutist sisaldavat tähist ei kasutata kauba- või teenindusmärgina.” See kitsendab kõvasti meie lipuvärvide – sümboli, mis kõnetab palju rohkemaid inimesi kui rändrahn või mõni muu disainerite sünnitis – kasutamist Eesti brändi osana.
