Juhtkiri: Märkamatu diskrimineerimine
Ärgem petkem end. Poolt Eesti ühiskonda diskrimineeritakse.
Uuringud näitavad, et kui teatud palgaerinevust meeste ja naiste vahel võib tulla ette ka n-ö keskkonna tõttu, siis alates 20%-st saab kindlalt väita, et mehi eelistatakse naistele teadlikult. Eesti meeste ja naiste tunnipalga vahe on 30% ja vähemalt selle näitajaga troonime Euroopa tipus.
Diskrimineerivad ühiskonnad pole midagi uut. Äärmuslikumad näited Natsi-Saksamaa ja Lõuna-Aafrika Vabariik tegid seda rassi põhjal, Nõukogude Liit klassikuuluvuse järgi. Kõikjal kahjustas ühe grupi halvemasse seisu seadmine ka kõiki teisi seni, kui isegi end millalgi tugevamana tundnud rühm mõistis selle ekslikkust. Või siis kaotasid rängalt kõik.
Eestil on siin tõsist põhjust mõelda. Kõrgumine Euroopa soolise diskrimineerimise edetabeli esikohal viitab, et isegi kui me moraalselt suudaksime naiste alandamise alla neelata, võiksid vähemalt rahasummad mõistuse koju tuua. Kui mitmekesisus ületab ettevõtetes 30%, hakkab ta rahvusvaheliste uuringute põhjal tooma reaalseid dividende. Mitmekesisus tähendab muu hulgas meeste-naiste võrdset esindatust kõikides ametites.
Sooline diskrimineerimine pitsitab märkamatult. Paljud mehed, kes vaatavad näkku Eurostati ligi kolmandikulisele palgalõhele, küsivad jahmunult: kas tõesti saab minuga sama tööd tegev naiskolleeg sama töö eest nii palju vähem palka? Ei, pigem ei saa, ehkki summa summarum teenib ta näiteks haigete lastega kodus olekut ja muid „koefitsiente” arvestades siiski mõnevõrra vähem. Vaevalt leidub kuigi palju tööandjaid, kes tunnistaksid, et maksavadki teadlikult naisele vähem. See-eest eksisteerivad Eestis selged klassikalised meeste- ja naistetööd, neist viimased on tunduvalt vähem tasustatud. Klassikaline näide on lasteaiaõpetajad. Traditsioonilised pererollid on üks peamisi olemuselt valesid tegureid, mis meie naisi sisuliselt alamasse klassi suruvad.
Mõtteviisi muutmine võtab aega. Alustada võiks lihtsast: et kõikides koolides õpiksid ka tüdrukud puutööd tegema ja poisid õmblema. Et tööandjad mõtleksid kontoritesse lastenurkade loomisele ja julgustaksid haige lapsega koju jääma ka isasid. Et ka juhid õhutaksid meestest väiksemat palka küsivaid naisi enesekindlamad olema. Kastidest väljamurdmine võib tunduda hirmus, kuid ega tänapäeva avatud maailmas palju muid variante pole.
