Link kopeeritud!

JUHTKIRI | Märul külmas sõjas, muutusteta Süürias

 (15)
Õhurünnakud Süürias
Õhurünnakud SüüriasFoto: AP/Scanipix

Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa reedeöist raketilööki Süürias tõttasid mõned välispoliitika analüütikud võrdlema 1962. aasta Kuuba raketikriisiga, mil maailm oli tuumasõja lävel. Praegu on selline võrdlus pigem liialdus, kuid USA ja Venemaa vastasseisu süvenemine on võimalik.

Süüria võib selleks edaspidigi platsdarmi pakkuda, sest sealse kodusõja kontekstis ei muutnud lääneriikide arvatavatele Assadi keemiarelvaobjektidele korraldatud raketirünnak suurt midagi. USA hoiatus, et neil on „relvad laetud”, juhuks kui Assadi režiim uuesti mürkgaasi kasutab, kõlab esmapilgul karmilt. Teisalt võib sellest hoiatusest aru saada nii, et tavarelvadega võivad Süüria vaenupooled tappa nii palju tsiviilisikuid kui tahavad – sellesse USA ei sekku.

Pisut värskust annab loosungile, et Süüria konfliktil ei saa olla sõjalist lahendust, vana koloniaalvõimu Prantsusmaa aktiveerumine.

Järgmine paradoks on see, et ilmselt ei olegi suuremat sekkumist mõistlik nõuda. Sel sajandil on ameeriklaste sõjaliste sekkumiste tagajärg olnud üksnes veel ulatuslikum segadus. Ent Süürias toimuvat üksnes pealt vaadata läänemaailm ka ei saa, sest tuleb vaos hoida islamiekstremiste ja sõjapõgenike voolu. Need sündmused toimuvad ikkagi Euroopa külje all. Näiteks Tallinnast Damaskusse on linnulennult vähem maad kui Lissaboni. Pealegi on Süüriast saanud Venemaa ja lääne vahelise külma sõja tander, kus ei saa ka lihtsalt järele anda.

Õige, aga nüüdseks juba kulunud seisukoha järgi ei saa Süüria kodusõjal olla sõjalist lahendust ja õhurünnakutele peaks järgnema tugev diplomaatiline töö rahu jalule seadmiseks. Pisut värskust annab sellele loosungile Prantsusmaa aktiveerumine Süüria küsimuses – tegemist on riigiga, millel jagub Lähis-Ida küsimustes kompetentsi ja kontakte. Prantsusmaa mängis koos Suurbritanniaga pärast Esimest maailmasõda Lähis-Ida riigipiiride tõmbamises suurt rolli.

Tähtis küsimus, millest ükski välispoliitik ei taha ametlikult rääkida, on praeguste Lähis-Ida riigipiiride mõistuspärasus. Võib öelda, et tegelikult ei ole Süüriat, Iraaki, Jeemenit ja Liibüat enam olemas, need on pudenenud rahvus- ja usurühmituste kontrolli all olevateks territooriumiteks. Vanade piiride maksma panek nõuab diplomaatilist imet või eriti kõva kätt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare