Juhtkiri: masendav paksunahalisus
2015. aasta valimisnimekirjas on Keskerakond praeguseks avaldanud ainult ringkondade esinumbrid. Esinumbrite seast Toobalit ja Laasit ei leia. See on loogiline, sest esinumber on kasulikum anda mõnele eeldatavale häältemagnetile. Aga kas Edgar Savisaar eraldab neile partei valimisnimekirjas seegi kord piisavalt kõrge koha, et nad jälle riigikogusse soojale kohale pääseksid? Kui jah, siis see on eriti reljeefne näide poliitika ja rahva võõrandumisest, lõhest poliitika ja eetika vahel.
Tehniliselt võttes on Toobalil ja Laasil veel võimalik kirjade varastamise loost puhtalt välja tulla. Nad on maakohtu otsuse edasi kaevanud ning ei saa tegelikult välistada, et tõendite hankimise ja menetlemise protsessist leitakse mingi konks, mis sunnib kohut neid õigeks mõistma. Sisuliselt ei jäta aga tõendid, millest tänane Eesti Päevaleht avaldab mõned näited, eriti kahtlust, et Toobal ja Laasi osalesid eraviisilises jälitustegevuses ja sõnumisaladuse rikkumises.
Keskerakondlased eesotsas Savisaarega on alati väga varmad õigustama ennast jutuga „teised teevad ka”. Kõnealune lugu on neile kätte mänginud võimaluse esitleda ennast lausa puhtama poliitika poole pürgiva erakonnana – selleks tuleks ennast häbimärgistanud Toobal ja Laasi vähemalt mõneks aastaks poliitikaareenilt minema saata. Seda oleks võinud teha juba pärast maakohtu otsust või veelgi varem, aga nende uuest valimisnimekirjast välja jätmine oleks väikegi märk tahtest poliitika mainet pisut puhastada.
Möödunud nädalal riigikogus 63 poolthäälega vastu võetud seadusemuudatus, mis annab riigikogu saadikutele lisakaitse politseiuurimise eest, näitab paraku, et seda tahet on enamikus kartellierakondades vähe. Ainult IRL-ist tulid mõned vastuhääled.