JUHTKIRI: Mäss Vabaduse parklas

Eilne Prussakovi rattaühingu korraldatud protestiaktsioon Vabaduse väljakul ei juhtinud tähelepanu üksnes Tallinna linnavõimu täitmata lubadusele kaotada esindusväljakult autoparkla, vaid ka sõnavabaduse kehvale olukorrale.

Kui kasutada Eesti poliitikute viimase aja lemmikväljendit, siis – eilne protest Vabaduse väljakul oli ju juriidiliselt korrektne. Väljakule tuli sadakond jalgratturit, kes parkisid sinna oma rattad. Paljud neist ka tasusid parkimise eest. Kui politsei kaalub nüüd protestijate kooskõlastamata meeleavalduse eest vastutusele võtmist, siis tähendab see balansseerimist absurdsuse piiril. On ju avalik võim otsustanud linna esindusväljakut neljakandiliste tükikeste kaupa välja rentida. Kui Vabaduse väljakule tohib parkida autosid, miks ei tohi siis sinna parkida jalgrattaid ja toataimi, nagu eilsed protestijad tegid?

Absurdne on seegi, et politseinikud pidasid – kasutades kroonulikku kõnepruuki – vajalikuks “kontrollida 1991. aastal sündinud neiu isikut”, kes oli võtnud kaasa plakati kirjaga “Vabaduse parkla”. Kui tütarlapsele heidetakse ette, et plakatikandmine polnud võimudega kooskõlastatud, tekib küsimus, miks tohib Vabaduse väljakul lehvitada kommertsreklaami – paljud autod kannavad ju reklaamtekste –, mitte aga reklaamida ideid?

Asja muudab linnavõimu jaoks eriti häbiväärseks see, et eilse protestiga samaaegselt allkirjastas Tallinna linnapea rohelise pealinna algatamise lepingu. Kas linn, mille esindusväljakul laiub autoparkla ning kus jalgratas on spordi-, mitte aga liiklusvahend, väärib sellist tiitlit? Pigem mitte.

Mõelda tasub sellelegi, kas kord, mille järgi avalikest meeleavaldustest tuleb kaks nädalat ette teatada, pole oma aega ära elanud. Võeti see ju kasutusele 1990-ndate algul, leevendamaks Eesti taasiseseisvumise järgseid pingeid. Nüüd on sellest aga saanud igand, millega kiusatakse rahumeelseid meeleavaldajaid, kes tohivad tegutseda igas demokraatlikus riigis – rohelisi, sõjavastaseid, loomakaitsjaid.