JUHTKIRI: Masu ja biokütus

 (9)
                 


 Euroopa Liidu biokütuste direktiiv kohustab Eestit 2011. aastaks tõstma biokütuste osakaalu mootorikütuse tarbimises 5,75 protsendini. Aasta tagasi, toiduhindade kiire tõusu aegu sattusid seda laadi eesmärgid kogu maailmas terava kriitika alla, aga kehtivad sellest hoolimata. Et Eestis oli biokütuse osakaal 2008. aastal kõigest 0,82 protsenti, oleks meile tõsine proovikivi isegi madalamaks lastud latist ülesaamine.

Selleks et fossiilkütuste kõrval märkimisväärsem koht omandada, läheb biokütustel vaja riigi toetust. Alles arenemisjärgus tehnoloogiatega toodetud biokütused ei suuda naftast tehtud kütusega hinna poolest konkureerida, ainuüksi keskkonnakaalutlustel aga paljud tarbijad kallimat kütust ostma ei hakka. Kui 200 dollari poole tüüriva naftahinna ajal olnuks biodiisel ka toetusteta konkurentsivõimeline, siis praegu mitte.

Eestis on biokütused nende tootmise soodustamiseks praegu aktsiisimaksust vabastatud. Rahandusministeerium on välja arvutanud, et selle soodustuse tõttu jäi 2008. aastal riigieelarvesse saamata ligi 35 miljonit krooni. Buumi ajal polnud see kõneväärt summa, aga nüüd küll ja sellepärast tahab ministeerium soodustuse kaotada.

Selge on see, et suhteliselt kiiresti mööduva nähtuse – nagu majanduskriis – pärast poleks õige palju kaugemasse tulevikku vaatavast strateegiast loobuda. Teisalt näitab biokütuse jätkuvalt tühine osakaal kogutarbimises, et tulemuslik strateegia on Eestis seni puudunud ning 2011. aastaks EL-i nõutud tasemeni aitab meid vaid biokütuse kohustuslik lisamine tavakütusesse – võte, mis Eestis praegu veel kasutusel pole.

Kuna aktsiisivabastus on Eesti biokütuse eksporti soosiv tegur, poleks mõistlik sellest siiski loobuda. Naftamaardlaid Eestil ei ole, küll aga on kasutamata maad, mida saab biokütuseid soosiva üleeuroopalise poliitika jätkumise korral tulu andma suunata.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused
Karikatuurid