Rootslastel oli sel nädalavahetusel nähtavasti vastus olemas, nad väärisid kuninglikku tähelepanu. Stockholmis peetud Estonia huku mälestusüritusel oli kohal Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja ka kaitseminister. Kuningas kõneles, et austada tuleb ka nende inimeste seisukohta, kes ei lepi Estonia hukkumise põhjuste ametliku versiooniga. Mõistlik seisukoht, eriti arvestades teema tundlikkust omaste silmis. Paraku on omaste seas rahulolematus üsna kõrge.

Mida ütlesid 20 aasta möödudes Eesti ametiisikud? Paraku valitses Eesti poolel suhteline vaikus. Ja kes oleks pidanud midagi ütlema? Kuningat meil pole, aga president Toomas Hendrik Ilves? Polnud kuulda. Reis Portugali, ütlevad avalikud allikad. Eesti peaminister Taavi Rõivas? Estonia mälestusüritust polnud tema päevakavas. Polnud kuulda ka seisukohti. Omal ajal, 20 aastat tagasi oli Estonia uurimise juures põhitegija teede- ja sideminister Andi Meister. Ehk siis tänapäeva mõistes majandus- ja taristuminister. Ei kuulnud ka tema mantlipärijalt Urve Palolt midagi. Küll aga oli Estonia mälestusüritus siseminister Hanno Pevkuri päevakavas. Sümpaatne, et temagi aega leidis, kuid ometi tundub see kuidagi napp äramärkimine riigi kui terviku seisukohalt. Siseminister ja tema majesteet pole vist ikkagi päris sama taseme tegijad. Olgu öeldud et diplomaatiline korpus hukkunute päritoluriikidest oli Rootsis igati korralikult esindatud.

Või tuli tragöödia 20. aastapäev kätte ootamatult? Detailselt planeeritud valitsuskommunikatsiooni ajastul tundub see võimatu. Paratamatult jääb mulje, et katastroof läks ametlikul Eestil natuke meelest ära. Või siis ei peetud seda eelnevates tööplaanides piisavalt tähtsaks. Rootsis peeti ja see on sümpaatne. Nagu väärib ka tunnustust Rootsi ja Soome päästjate ohtlik töö veel aastaid hiljemgi.