Eestis õpib bakalaureuse-, magistri- ja doktoritasemel umbes 1200 välistudengit. See arv on rahvusvahelises võrdluses väga väike. Eesti vajab rohkem välistudengeid. Mariann Lugus, kes juhib sihtasutuses Archimedes kõrghariduse arenduskeskuse välisturundust, kirjutas kaks nädalat tagasi Eesti Päevalehele just samal välisriikidest pärit tudengite teemal.

Lugus tõi esile nii positiivse kui ka negatiivse. Näiteks selle, et meile tahetakse õppima tulla ja uuringutulemused näitavad, et siin õppivad välistudengid on saadud haridusega väga rahul. Aga on ka miinuseid. Esiteks see, et kuigi juba siia saabunud üliõpilased jäävad tasemega rahule, pole eemalt vaadates meie maine väga hea. Sisuliselt räägime usaldusprobleemist. Ja teiseks, Eestisse on väga raske õppima tulla. Jutt ei käi siinse kõrghariduse hindadest, Eesti asukohast või kliimast, vaid lihtsalt sellest, et Eestisse on füüsiliselt keeruline pääseda. On ju Eesti haridus ahvatlev eelkõige Aasiast, mitte Euroopa Liidust pärit tulevastele tudengitele. See aga toob paljudele potentsiaalsetele tudengitele kaasa komplitseeritud bürokraatliku probleemi: viisa ja elamisloa hankimine. See võtab aega. Suve hakul kooli lõpetanud välistudeng ei pruugi oma asjaajamisega lihtsalt valmis jõuda, et sügisel Eestis kõrgharidust omandama hakata.

Aasias on väga vähe Eesti välisesindusi. Nii võib juhtuda, et Eesti kõrgkooli ihkav noor peab oma paberite kordategemiseks sõitma omakorda mõnda kolmandasse riiki, kus Eesti esindus on olemas. See on keeruline ja kallis. Eesti peab siin oma bürokraatia üle vaatama. Dokumentide esitamiseks ja viisade-elamislubade saamiseks võiks pakkuda veebiteenuseid. Samuti võiks välistudengitel olla võimalik oma paberimajandus korda ajada alles pärast Eestisse saabumist. Nii-öelda tagantjärele.  

Eestil on välistudengeid vaja. Nad ei too siia mitte ainult raha, vaid ka kogemusi, koostöövõimalusi ja sidemeid. Olla elujõuline osa rahvusvahelisest kõrgharidusturust on ühe väikeriigi jaoks tähtis.