Juhtkiri: meie majanduslike püüdluste vastuolud

Möödunud nädalal Eesti Päevalehele intervjuud andes leidis Euroopa Komisjoni asepresident Valdis Dombrovskis võimaluse Eestit kiita: tulevaks aastaks meie riigile prognoositav majanduskasv ületab märgatavalt euroala ja EL-i keskmist.

Tore on, aga samal ajal ei saa sugugi unustada, et „märgatav ületamine” tähendab ainult 0,7% ja 0,5% suurust kasvuvahet. Sellise kiiruste vahega kulub Eesti majandusel euroala keskmise tasemeni jõudmiseks palju-palju aastakümneid.

Kes suudab nõnda kaua kannatada? Nooremad põlvkonnad ei olevat küll nii materialistlikud ja rahale orienteeritud kui nn võitjate põlvkond, kes on olnud nõus ennast kasvõi surnuks rabama, et kiiresti jõukaks saada. Ent isegi mentaliteedi muutus ei päästaks Eestit kiirema majanduskasvu vajadusest. Palju sellest, mida noored töökohtade puhul hindavad – paindlikkus, sisukus, vähe hierarhiat, vaba aega ka hobide ja eraelu jaoks, sotsiaalne vastutustundlikkus – eeldab kõrgelt arenenud majandust, suurt hulka kalleid töid tegevaid ettevõtteid. Pealegi ei kao meie hulgast niipea ka ilustamatult materialistlikult meelestatud põlvkonnad.

Ka ksenofoobia kasv segab Eesti saamist maaks, kus sündivaid tooteid-teenuseid kallilt kogu maailmale müüakse.

Ei saa öelda, et poliitikud pole majanduskasvu vajadust mõistnud. Eelmine peaminister läks ajalukku valimislubadusega „15 aastaga viie jõukama Euroopa riigi hulka!” ja toonane valimisvõit tõendab, et see kõnetas valijaid. Vahepealsed aastad on sääraste lubaduste andmise kuraasi poliitikutelt küll vähemaks võtnud, aga nõudlus kiirema majanduskasvu järele on valijatel endiselt.

Praegune peaminister loodab leida kasvu kiirendamise viisid hiljuti loodud töögrupi abiga. Üks töögrupi liikmeid, Eesti Panga president Ardo Hansson rääkis mõne nädala eest toimunud kinnisvarakonverentsil, et ta ei näe üht suurt reformi ega muudatust, mille tegemine kiirendaks Eesti majanduskasvu 0,5–1% võrra. „Siit 0,1%, sealt 0,1%... Kui teed viis-kuus asja ära, siis tuleb 0,5% kokku,” ütles Hansson. Selline väljavaade on väga realistlik.

Viimasel ajal on me majandust elavdanud virgas sisetarbimine, tuleval aastal tuleb appi uus eurotoetuste tsükkel. Kumbki pole asi, mille najal Eesti-suguse riigi majandus saaks väga kõrgele tõusta. Vaja on ka tugevamat eksporti ja ettevõtete rahvusvahelistumist. Terroriohu suurenemine ei tee sinnapoole edenemist lihtsamaks. Ka põgenikekriisi ajel kasvanud ksenofoobiailmingud segavad Eesti muutumist väikeseks maailma nabaks, kus sündivaid tooteid ja teenuseid kalli hinna eest maailmale müüakse. Niisiis, käsi püsti, kes lepib aeglase majanduskasvuga?