JUHTKIRI: Metsasõda jõulurahus
Metsakaugetele maksustajatele on Eesti mets RMK asutamisest (1998/1999, keskkonnaminister oli siis samuti Villu Reiljan) saadik olnud eeskätt tuluallikas. RMK uus arengukava lähtubki maksimaalse tulu saamisest ja kahanevate raiemahtude tingimustes tähendab see juhtimise ja personali “optimeerimist” Põhjamaade tasemele.
Uue arengukava rakendamine tähendaks, et lähiaastail saab riigieelarves endistviisi arvestada RMK-st laekuva u 300 miljoni krooniga aastas. See lahendaks võib-olla poliitilise probleemi – kuidas täita eelarvet –, aga mitte Eesti metsade ja seal töötavate inimeste muresid. Kuna lähteülesanne oli “efektiivselt majandada”, siis selle on Aigar Kallas vähemasti paberil parimal viisil lahendanud ja tema vallandamiseks puudub põhjus. Pigem võiks minister Reiljanilt küsida, mida ta on teinud valitsuses ja riigikogus selleks, et riigivõimu tuluhimu piirata (aus oleks panna muutmisele kehtiv metsapoliitika)?
Kallase kava nõrgim koht on mittearvestamine eesti kultuuri eripäraga Soome ja Rootsiga võrreldes. Võrdlusriikides ei ole metsavargus ja rüüsteraied probleemiks. Meil on. Kui riigimetsal silma peal hoidvate inimeste hulka praegusest veelgi vähendada, sugenevad metsavargad üraskitena erametsadest ka riigimetsa. Kas seda soovimegi?
Igal juhul ei peaks metsandusjuhid praegu omavahel kemplema, vaid parlamendilt uuesti küsima: mida metsast õieti saada tahetakse, kas seda, mida 1997. aasta metsapoliitikas sõnastatuga, või midagi muud? Alles siis, kui vastus käes, saab teistsugust majandus-plaani tegema hakata ja panna seda rakendama inimese, kes just sellesse plaani usub. Aga ükskõik millist arengukava ka ei teostataks, ettevõte, kes seda teeb, peab ikka tugev olema, see tähendab, et riigi oma ei tohi eraettevõttele ühegi näitaja poolest alla jääda.
