Juhtkiri: mida on õppida Poola vigadest

Tark õpib teiste vigadest. Seda võimalust pakub praegu Euroopa suuruselt kuuenda majandusega Poola.

Tugevad demokraatiad saaksid Poolat vaevavast haigusest kergesti jagu. Kui ka Poola katsumuse läbib, tõuseb sellest lootust teistelegi endistele idabloki riikidele.

Oktoobri lõpus võitis Poola parlamendivalimised seni opositsioonis olnud Seaduse ja Õigluse partei (PiS). Võitis nii, et temast sai esimene partei, kes saab valitseda riiki täiesti üksinda. Valimas käis vaid veidi üle poole neist, kel on selleks õigus. Uued võimud lähtuvad põhimõttest „võitja võtab kõik”. Enamikku vaatlejaid jahmatava tempoga on hakatud ründama seda, millel põhineb Poola veerand sajandi pikkune edulugu – demokraatlikke institutsioone.

Põhiseaduskohtu koosseisuga manipuleerimine või endale avalik-õigusliku ringhäälingu juhtkonna määramise õiguse võtmine kõlab tühisemalt, kui on selle tegelik tähendus. Mõnigi kommentaator nimetab juhtunut ka põhiseaduslikuks riigipöördeks. Heas usus loodud võimalusi ära kasutades lämmatab vähemus nendega demokraatiat.

Esimene ja kõige tähtsam õppetund Poolast: tuleb käia valimas. Tugeva keskusega erakonnad suudavad oma toetajaid mobiliseerida niikuinii. Mõelge ühe erakonna võimule Tallinnas ja joonistub tuttav stsenaarium.

Vähemus püüab kasutada demokraatia võimalusi demokraatia lämmatamiseks. Ent infektsiooni saab peatada.

Teine: kui tugevat võimuvertikaali jutlustavate erakondade retoorika järsku pehmeks muutub, ei tohi seda uskuda. Poolas ei lubatud valijatele ühtegi neist sammudest, mis riigi praegu Euroopa paariaks muudavad. Enne valimisi demokraatia jutlustamine oli võimuhaaramise suitsukate.

Kolmas: kuni veel võimalik, tuleb seadusi muuta, nii et neile, kes parasjagu valitsevad, jääks võimalikult vähe eeliseid. Eesti kontekstis tähendab näiteks tahtmatus kärpida parlamendierakondade rahaeraldisi väravat, mida juhuste halval kokkulangemisel saab kurjasti ära kasutada.

Neljas: selgete ohumärkide puhul tuleb teha koostööd. Nagu Prantsusmaal, kus ka vastandlikel positsioonidel olevad erakonnad on Marine Le Peni Rahvusrinde vastu korduvalt seljad kokku pannud.

Ja viies, vähemalt sama tähtis kui esimene: kui infektsioon on läbi lastud, peab immuunsusreaktsioon tööle hakkama. Poola pole Ungari. Tänavatele tulnud rekordilised protestijate hulgad annavad lootust. Ehkki kõik autokraadid armastavad rääkida, et esindavad rahva tahet, võib sama rahva vastupanuvõime neid järgmiste valimisteni siiski kenasti kontrolli all hoida.