Juhtkiri: migratsioonipoliitika suuremas pildis

Nüüdsele põgenikekriisile eelnenud paari aastakümne jooksul on mõttekojad, teadusasutused, ministeeriumid ja rahvusvahelised organisatsioonid produtseerinud hulga rahvastiku vananemisest pajatavaid raporteid.

Ühe lausega kokku võttes on nende sõnum olnud järgmine: vananemisest saab üleilmne võtmeprobleem, millel on sügavad majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised tagajärjed. Selline jutt kõlab küllaltki uinutavalt, eks ole? Võimalik, et põgenikekriis toob selle, mis muidu oleks Euroopas aset leidnud mitme aastakümne vältel, pisut kiiremini kätte.

Kordame mõne valusa fakti üle. 1950. aastatel, kui Euroopas heaoluriike ehitama hakati, oli siin iga üle 65-aastase kohta kuus kuni kaheksa majanduslikult aktiivses eas ehk 15–64-aastast inimest. Praegu on neid kolm-neli, mõnekümne aasta pärast ainult kaks-kolm. Selle probleemi leevendamiseks on mitu ravimit, aga kõik nad on vähem või rohkem ebameeldivad: pensioniea tõstmine, noorte lapsepõlve lühendamine, tööealiste tööhõive suurendamine, immigratsioon. Kogu elu riigile makse maksnud pensionäri moraalne õigus saada riigipensioni võib olla suurem kui vastsel immigrandil riigilt abiraha saada, aga riigikassale on paraku koormaks mõlemad. Praegu põgenikekriisi varju jäänud võlakriis on selle tõestus.

Tööealiste elanike arvu säilitamiseks peaks EL vastu võtma keskmiselt poolteist miljonit immigranti aastas.

Pensioni- ja tööealiste arvu suhte praegusel tasemel püsimiseks peaks Euroopa Liit tulevikus vastu võtma keskmiselt üle kümne miljoni immigrandi aastas – mitu korda rohkem kui seni. Tööealise elanikkonna absoluutarvu hoidmine senisel tasemel eeldab keskmiselt poolteise miljoni immigrandi lisandumist igal aastal – sellel tasemel immigratsioon 2000. aastatel kuni majanduskriisi puhkemiseni juba oli.

Esimene stsenaarium on väga äärmuslik ja tähendaks paljude immigratsiooniga seotud hirmude täitumist. Teine stsenaarium kombineerituna pensioniea tõusu ja muude samalaadsete sammudega seevastu võib muuta vananemiskoorma Euroopale jõukohaseks. Nõnda läheb juhul, kui Euroopa (sh Eesti) ajab tarka migratsioonipoliitikat. Tänavuse kontrollimatu põgenikevoolu tõttu tekkinud emotsioonide ja erakorralise olukorra mõju all ei tohi hakata tegema rumalusi – näiteks peletada ainuüksi nahavärvi või usu pärast minema neid inimesi, kes annavad siinsele ühiskonnale (ja riigikassale) rohkem kui võtavad. Enne põgenikelaviini vallandumist tehtud analüüsid on näidanud, et üldiselt tööealised immigrandid seda teevad.