Muidugi, teise ülestõusmispüha eiramine ei tekita asjaajamisse ligilähedaseltki sellist segadust kui kella keeramata jätmine. Selle elab üle, et pankadevahelisi makseid ei saa täna teha. Samuti pole suurt häda sellest, et riigipiire ületav äri on ajutiselt soikunud: tihedate Skandinaavia-sidemetega Eesti ettevõtetes on esmaspäev osa töötajate jaoks tavalisest rahulikum tööpäev, samuti neile Eesti ettevõtjatele, kes ajavad asju Lätis ja Leedus.

Möödunud aasta mais esitas Keskerakonna fraktsioon eelnõu, mille jõustamine muutnuks tänase päeva ka Eestis riiklikuks pühaks. Eelnõu põhiargument oli sama, mida on eespool selgitatud – majanduslik seotus Euroopaga.

Valitsus põhjendas toona vastuseisu üsna lakooniliselt: „Eelnõu seletuskirjast ei selgu, millised on Eesti keskmise töönädala pikkuse lühendamise võimalikud mõjud sisemajandusele. […] Töönädala lühendamise üheks negatiivseks tagajärjeks võib olla tööinimese sissetulekute vähenemine.” Tõsi on, et Keskerakond polnud oma ettepaneku põhjendamisega erilist vaeva näinud, seletuskirjas märgiti vaid, et ühe puhkepäeva lisamine ei lühendaks Eesti keskmist töönädalat Euroopa Liidu keskmisest lühemaks.

Eelnõu aruelu riigikogu põhiseaduskomisjonis võeti kokku tõdemusega, et „ühe puhkepäeva lisamine on kaheldav lisaks majanduslikule aspektile ka seetõttu, et puudub selge arusaam, kas veel ühe usuliku püha lisamine riigipühana on põhjendatud või mitte”.

Kui keegi võtaks selles küsimuses teha põhjaliku analüüsi, siis tõenäoliselt jõuaks ta järeldusele, et märkimisväärset majanduslikku mõju ühe riikliku püha lisamine Eestile ei avaldaks. Ka ei kuuluks Eesti 12 riigipühaga (praegu on neid 11) Euroopas veel eriti pühaderohkete riikide hulka. Mis usulisse aspekti puutub, siis usuliselt leiged oleme me Eestis tõesti, aga kui tahta Eestisse üks riigipüha juurde teha, siis tänane päev oleks selleks ikkagi kõige loogilisem.

Selget vastust pealkirjas esitatud küsimusele kellelgi niisiis pole, aga kirglikku soovi praegust asjade seisu muuta samuti mitte. Jõudu tööle!