Juhtkiri: miks on luukerede otsimine oluline

„Kas tahad teada kõike, mida oled oma elus valesti teinud, tegemata jätnud, valesti mõelnud, mõtlemata jätnud, öelnud ja ütlemata jätnud, kirjutanud või kirjutamata jätnud? Kandideeri Eesti Vabariigi presidendiks ja kõik saab sulle selgeks!” õpetasid Margus Kiiver ja Janek Luts hiljuti Facebookis

Jaak Jõerüüdi kohta kirjutas Delfi lõppeval nädalal, et ta osales 1981. aastal ajakirja Looming sattunud sõna „sinimustvalge” eest karistuse määramises ning 1980. aastal keeldus alla kirjutamast venestamise vastu protestinud 40 kirjale ja nimetas seda „mädaks”. Marina Kaljuranna kohta saime sel nädalal teada, et tema ema tööelu möödus osakonnas, mis tegutses NSVL-i julgeolekuorganite käepikendusena. Möödunud nädalal oli palju juttu tema sugupuust.

Väiklane? Tülgastav? Ei seda ega teist, vaid pigem loomulik. Eesti Vabariigi president on piisavalt oluline isik, et tema minevik luubiga üle vaadata. Palju ebameeldivam – nii presidendile kui ka rahvale – oleks see, kui mõni luukere alles pärast presidendiks valimist kapist välja tuuakse ja riigiasjade ajamise asemel peab president hoopis mineviku varjudega võitlema. Veel hullem oleks see, kui luukere on nii tõsine, et sellega saab presidenti šantažeerida.