Äsjased valimisvoorud näitasid ilmekalt, kui erakonnakeskne mõtlemine riigikogus valitseb. Eiki Nestoril esimeses ja Siim Kallasel kolmandas voorus kaduma läinud hääli arvestades on see vahel isegi kitsam kui erakonnakeskne. Tõenäosus, et selliselt pinnalt kerkib riigikogu etapis esile kahe kolmandiku riigikogulaste mõistuse või südame võitev erakondadevaheline kandidaat, ei ole suur. Nagu öeldud, neljal korral viiest ei ole kerkinud, kuigi presidendi „küpsetamisega” on aja jooksul tegelenud eri erakonnad ja poliitikute põlvkonnad. Seekord aga kukkus asi riigikogu suurimal parteil Reformierakonnal eriti käpardlikult välja. Iseenese intriigidega mängiti ennast olukorda, kus kahjustatud on nii „eelvõistluse” läbinud Siim Kallase kui ka otse finaalis kandidaadiks esitada lubatud Marina Kaljuranna šansse. Presidendivalimised võivad küll olla kui keerukas kaardimäng, aga pärast riigikogu etapis tehtavaid samme tekkivat probleemi ei olnuks Reformierakonnal küll keeruline ette näha. Mitte lihtsalt politikaanlus, vaid lohakas politikaanlus.