Nii läkski – saarte laevaliinide teenindamiseks esitas pakkumuse ainult üks ettevõte, seesama Leedo Väinamere Liinid. See ei tähenda veel, et Väinamere Liinid on hanke võitnud. Põhimõtteliselt võib minna ka nii, et nende pakkumus ei kvalifitseeru, misjärel majandusministeerium alustab läbirääkimisi kõigi võimalike operaatoritega vanadel tingimustel või kuulutab välja uue konkursi.

Kõik see võtab aega ja vähendab niigi peaaegu olematut konkurentsi tekkimise šanssi. Seepärast võiski Väinamere Liinide juhi Tõnis Rihvki olekust eile välja lugeda, et ta tunneb ennast kindlalt ja lepingust ilma jääda ei karda. Muidu ei oleks ta ju heitnud nalja, et võib teha ka vana hinnaga pakkumise, kui riigile nüüdne, senisest odavama hinnaga pakkumine ei sobi. „Kõigil võimalikel operaatoritel” ehk Tallinna Sadamal ei ole ju sahtlis uute laevade hanke lepingut ja nad on sellesse teemasse algusest peale suhtunud leigelt.

Võimalik, et majandusminister Urve Palol oleksid praegu käes pisut paremad kaardid, kui ta oleks parvlaevade ja Tallinna Sadama küsimuses kohe pärast ametisse astumist initsiatiivi enda kätte võtnud. Aga seda ta ei teinud ja raisku läks mitu kuud väärtuslikku aega. Praegu püüab Palo jätta muljet, et 2016. aasta sügisel algav uus kümneaastane veoleping on veel võimalik sõlmida kellegi teisega peale Leedo firma. See ei kuku tal veenvalt välja.

Palol oleks targem lõpetada kivist vee välja pigistamine ja keskenduda nüüd sellele, et uus leping Leedoga, laevade riigile müümise tingimusega lepingu lõpus, sõlmitaks riigi jaoks võimalikult soodsalt. Kuna Leedo laevad on ehitatud spetsiaalselt Väinamere jaoks, ei ole ka temal nagu riigilgi väga palju valikuvõimalusi. Mäng käib pidevalt majandusministeeriumi väravasse põhiliselt sellepärast, et Leedo tiim on olnud majandusministrite omast sihikindlam ja kaugemale mõelnud. See, et Palo üritab ennast peatselt saabuvate riigikogu valimiste eel näidata tegusa ministrina, ei pruugi anda riigile ja maksumaksjatele kümne aasta perspektiivis parimat lepingut.