Juhtkiri: ministrid inimkilbi varjus

Paistab, et oluline info Eesti kaitstuse kohta ei tule Eesti valitsusest või kaitseministeeriumist, vaid hoopis välisajakirjandusest.

Just sealt saime teada, et NATO lennukite kohalolu Balti riikides ja Poolas väheneb alates sügisest poole võrra, 16-lt kaheksale. Kuuldavale on toodud põhjendusi, et see olevat tehniline muudatus.

Ei, tõepoolest pole praegu otseselt traagikat sellest, et Balti riike jääb valvama poole vähem lennukeid. Kuid mõned märgid siiski. Esiteks, liitlased on meie julgeoleku pärast vähem mures ega taju Venemaa ohtu enam nii akuutsena. Teiseks, ilmselgelt Eesti võime hoida kohal suuremat õhuväge ja veenda oma liitlasi selle vajalikkuses pole suurem asi. Kolmandaks, ühe-kahe lennuki puhul võib tõepoolest õhuturbe tuvastuslennuks piisata ühest hävitajate paarist, mis parajasti Ämaris tegutsemisvalmid on. Aga kui tuvastamist vajavad neli lennukit? Kuus tundmatut lennukit? Baltimaade õhuruumi lähistel on olnud ka selliseid hetki. Siis on kaks lennukit kindlasti vähe.

Oluliste asjade edastamiseks ei lükatud tanki minister, vaid mitte väga kõrge ametnik.

Palju rohkem tuleks aga tunda muret Eesti enda juhtkonna adekvaatsuse pärast. Kõigepealt varjati olulist teavet avalikkuse eest. Veelgi enam, juulikuisel erakorralisel istungil pruukis peaminister Taavi Rõivas suud ka julgeolekuseisundi tugevdamise teemal, samal ajal kui oli teada, et lennukeid jääb vähemaks. Kui tõde päevavalgele hakkas tulema, püüti jätta muljet, et tegelikult on uudis jama. Veidi hiljem teatati, et see oli teada juba maist alates. Ehk teisisõnu: vassiti, nagu jaksati. Ajuti jäi isegi mulje, et kogu teave tuleb ametlikule Eestile täieliku üllatusena, mis on aga veel halvem.

Ebameeldiv oli see, et oluliste asjade edastamiseks lükati tanki mitte peaminister ja kaitseminister, vaid kaitseministeeriumi noorepoolne naisametnik. Ehk siis: Sven Mikser ja Taavi Rõivas kasutasid ebameeldivate küsimuste eest kaitseks naisterahvast inimkilbina. Mage lugu, eriti pärast seda, kui peaminister kulutas terve talve ja valimiskampaania aja sellele, et teha NATO hävitajatest just iseenda kroonijuveele.

Jah, oma nõrkuse tunnistamine pole just meeldiv ja mõnikord töötab see vastu ka Eesti huvidele. Aga see kõik oli nagunii välja tulemas. Ja sellises olukorras olnuks mõistlikum juba varakult teada anda, et võib juhtuda, et kohaloleku suurus muutub. See on parem kui teadmine, et meie juhid on arad, ebaausad või lihtsalt suutmatud sündmustel silma peal hoida.