Tegelikult jaguneb vastutus hulga Taani ja Eesti institutsioonide vahel. Esimeses järjekorras lasub vastutus ikka Danske Banki töötajatel.

Tegelikult jaguneb vastutus hulga Taani ja Eesti institutsioonide vahel. Esimeses järjekorras muidugi Danske Banki erinevad juhtimistasandid Baltimaades ja Taanis, siis mõlema riigi finantsinspektsioonid, prokuratuurid ja rahapesuvastased asutused. Kui lugeda Danske eile avaldatud siseraportit 2007.–2015. aasta rahapesu kohta, torkab silma, et just Eesti finantsinspektsioon juhtis mitu korda nii Danske juhtkonna kui ka Taani finantsinspektsiooni tähelepanu rahapesuriskile ja -kahtlustele panga Eesti filiaalis. Mõne Eesti poliitiku püüd Ligist peamine patuoinas teha, on seda arvestades täiesti absurdne.

Võib-olla suhtus Eesti finantsinspektsioon Taani kolleegidesse liiga aupaklikult ja oleks pidanud neid Danske asjus intensiivsemalt tagant torkima. Ent sajandi esimesel kümnendil valitses Eestis ju suhtumine, et Põhjamaade pangad on meie finantssüsteemile õnnistuseks. Taanis aga oldi veendunud, et nende rahapesuvastased reeglid ja riskijuhtimine on tipptasemel. Lühidalt öeldes sai aastatepikkune rahapesu toimuda Danske Eesti filiaali osa töötajate oskusliku rehepapluse, Danske juhtide kasumihimu, Taani võimude eneseimetluse ja Eesti võimude aupaklikkuse koosmõjul.