Juhtkiri: mitte nii naeratav Eesti
Kõik on poolt, aga midagi ei toimu – nii võiks kokku võtta viimaste valimiste üheks põhiteemaks olnud hambaravihüvitise ärakadumise uuest koalitsioonilepingust. Just nimelt ärakadumise, sest valimiseelse ja valimisjärgse sõnastuse erinevust pole just keeruline märgata.
Konsensus enne valimisi oli ju silmatorkav. „Tahan, et meie inimeste hambad oleksid tervemad. Vajaduse korral tuleb hambaravi tagada riigi toel,” soovis üks parlamenti tagasi valitud reformierakondlane, Tõnis Kõiv – ja tema polnud ainuke, kes selle teema tõstatas. Oli ka parteiprogramm „Naeratav Eesti” ja mõttekäik väiksemale abivajajate seltskonnale 100-eurose aastatoetuse tekitamisest. 100 eurot pole just palju suurema hambaravivajadusega inimestele, aga abiks ikka.
Ka sotsiaaldemokraadid plaanisid hambaravi toetada – laiemale seltskonnale, summas 200 eurot kolme aasta kohta. Kõige vähem innukas oli Isamaa ja ka Res Publica Liit, mis rõhutas omaosalust, aga mainis, et eriti kehvade hammastega inimestele tehakse kriisiprogramm. Ilmselt tähendanuks see ikkagi riiklikku tuge hammaste raviks.
Ometi ei piisanud tekkiva koalitsiooni põhimõttelisest valmisolekust. Kaks selget „jah-i” ning üks „võib kah” stiilis seisukoht annavad seni saadaolevates paberites tulemuseks midagi nii ebamäärast: „Viime ellu täiskasvanute hammaste tervist parandava programmi”. Kas see programm ka raha saab ja kui palju? Kas see tähendab värske plommi kinnimaksmist madalapalgalisele või talle laitmatute hammastega naeratava inimese pildiga voldiku jagamist? Pole teada. Ja see pole juhus, vaid teema teadlik kõrvalejätmine. Lühidalt, prgrammi uus nimi on „Mitte nii naeratav Eesti”.
Ilmselt vaadati pärast kõigi heade asjade kirjapanekut, et sellele heale asjale ikkagi raha ei jätku. Toimunu tõestab üht: hammaste teema polnud kellelegi nii oluline, et selle eest midagi muud olulist ohverdada. Aga see ei tähenda, et teema ühiskondlik tähtsus oleks väike. Vastupidi, hammastest saavad alguse paljud haigused, sest organism on tervik.
Lahendus võiks olla kasvõi hambaravilaenu andmine, umbes nagu õppelaenu andmine. Ikkagi sotsiaalselt oluline eesmärk. Ajastus on ju tähtis. Nagunii on erameditsiin praegu Eestis rõhutud seisundis ja inimene ei saa alati isegi raha eest õigel ajal arsti juurde.
