Riigipühade arvu poolest kuulub Eesti praegu Euroopas keskmike hulka, sest 11–12 on neid enamikus teisteski riikides. Äärmusteks on ühelt poolt kaheksa riigipühaga Suurbritannia, Holland ja Ungari ning teiselt poolt 15 riigipühaga Soome. Pühade rohkusega eristus teistest hiljuti veel ka Portugal, kuid seal on 14 pühast nelja pidamine aastateks 2013–2017 peatatud – see on osa valitsuse kasinus- ja konkurentsivõime tõstmise poliitikast. Ehk peaks nüüd ka Soome Portugalist eeskuju võtma? See on loomulikult soomlaste endi otsustada, aga Euroopa pühadestatistika sõnum Eestile on lihtne: pühasid on praegu piisavalt.

Kui otsustada, et ka näiteks õigeusu jõulud või ülestõusmispühade 2. püha tuleb riigipühaks kuulutada, on majanduse ja ettevõtjate huvides ilmselt otstarbekas mõnest teisest riigipühast loobuda. Võib-olla näiteks nelipühade 1. pühast, mis nagunii alati pühapäevale langeb ja mida usukauged inimesed tähelegi ei pane? Riigipühal töötamise eest tuleb ju tööandjail maksta töötajatele kahekordset töötasu, aga ainult mõned riigipühad on ühtlasi ka võimsad tarbimispühad, mis võimaldavad suurema palgakulu hõlpsasti tasa teenida.

Riikide võrdlus ainuüksi pühade arvu järgi võib muidugi mõnevõrra petta, sest tähistamise tavad on ju erinevad. Erinev on see, kui rangelt nõuavad seadused tööandjatelt riigipüha töötajatele vabaks andmist või kui külluslikult sellel päeval töötamise hüvitamist. Mõnel pool lisanduvad riiklikele riigipühadele piirkondlikult või mitteriiklikult tähistatavad pühad.

Ja mõnel pool loetakse nädalavahetusele langeva riigipüha puhul puhkepäevaks järgnev või eelnev nädalapäev. Eestis mitte, kuigi vastavaid ettepanekuid on valitsusele tehtud, viimati 2005. aastal. Kuna ületuleval aastal algab uus tihti nädalavahetusele langevate riigipühade periood, on paras aeg see teema jälle arutamisele võtta. Lihtsalt nime poolest riigipühasid pole Eestisse juurde vaja, küll võib mõtet olla pühade ja tähtpäevade seaduse muutustel, mis tekitavad tööaastasse praegusest rohkem pikki nädalavahetusi.