JUHTKIRI: Mõeldes mõeldamatut

Vahepealsed rõõmuteated, et Fukushima tuumajaama avarii suudetakse pidurdada, on hakanud asenduma uudistega üha jõulisemalt levivast radioaktiivsest saastest. Kasvab surve laiendada evakuatsiooniala ümber tuumajaama. Senine 20-kilomeetrine evakuatsiooniala on väidetavalt liiga kitsas, seda tuleks laiendada 30 kilomeetrini. Paralleelid pole küll alati kohased, kuid sama lai on ka Tšernobõli jaama ümbritsev evakuatsiooniala.

Eestis on kõlanud tuumaentusiastide kriitikat, et Eesti meedia võimendab negatiivset üle. Kas tõesti eksib ka Jaapani rahvusringhääling, kui räägib radiatsioonist, mis on tuhandeid kordi normist kõrgem? Evakueerimine kõneleb selgemat juttu kui miski muu. Kui BBC näitab 20-kilomeetrist evakuatsiooniala Fukushima tuumajaama ümber, kus uitavad peremeheta jäänud koduloomad, siis on Tšernobõli tonte kerge välja võluda. Ukraina Pripjat on siiani kummituslinn. Me ei pea usaldama kohalikke tarku, kui nende erihuvid ei lase neil näha fakte.

Võtame veidi emotsioone maha. Jaapanlased ei kavatse tuumaenergiast loobuda. Ka Eestil oleks vale Fukushima ajel tuumavõimalus tulevikuks täiesti välistada. Tuumaenergia on üldiselt olnud vägagi usaldusväärne. Kuid mitte sajaprotsendiliselt. Sellepärast peame olema valmis mõtlema mõeldamatust – sellest, et tuumajõud võib pääseda kontrolli alt välja.

Just sellist pealkirja – „Mõeldes mõeldamatut” („Thinking About the Unthinkable”, 1962) – kandis kunagise USA tuumateoreetiku Herman Kahni raamat sellest, mis hakkab juhtuma tuumareostunud maailmas. Raamatu pealkiri tähendas, et inimesed peavad sellist mõttetegevust sageli kohatuks.

Eestil peab olema selge arusaam, mida ta teeb, kui rivist langeb välja näiteks Venemaa Sosnovõi Bori tuumajaam, mis asub Narvast 80 ja Tallinnast 240 kilomeetri kaugusel. Tõenäosus, et seal midagi juhtub, on väike, kuid me ei ela täieliku kindluse maailmas. Kui Eestisse tuleb tuumajaam, peaksime meiegi mõtlema, mida tähendaks musta stsenaariumi käivitumine.