Ühtki konkreetset mõtet, kuidas nii kiiret palgakasvu majandusele liiga tegemata saavutada, poliitikud välja käinud ei ole. Eksport, innovatsioon, suurem lisandväärtus, targem töö – selliseid sõnu oskab igaüks ritta panna. Üldjoontes on tegu õigete märksõnadega, aga neid praktikasse rakendada ei ole sama lihtne kui valimisprogrammi koostada. Küllap eelistanuks näiteks Kreekagi kriisist välja ronimiseks minna targa töö jms edendamise teed, mitte alampalka langetada (751 eurolt 586 eurole), aga ei ole seni välja tulnud. Olgugi et aega on Kreekal majanduse ravimiseks olnud nüüdseks juba rohkemgi, kui sotsid tahavad anda Eesti alampalga tõstmiseks 355 eurolt 800-le.

Tõenäoliselt annaks alampalga forsseeritud tõstmine tulemuseks – kui nõude täitmist saksa täpsusega kontrollida – hulga suletud väikeettevõtteid ja paljude olmeteenuste tohutu kallinemise või kadumise. Või kui kontrollida nõude täitmist kreekapärase kergusega, siis saaksime varimajanduse suure kasvu. Hüppeliste käsumajanduslike muutustega käivad alati kaasa soovimatud kõrvalefektid. Näiteks Venezuelas, mis ajas kadunud Hugo Chávezi ajal ägedat vaesuse vähendamise poliitikat, olid need kiire hindade tõus, kaupade-teenuste defitsiit ja hulk administratiivseid piiranguid halbade kõrvalefektide mahasurumiseks. Sotside 800 euro plaan on ka üpris chávezlik.

Loodetavasti ei tule üheltki parteilt enam kõrgemaid alampalga pakkumisi. Reformierakond on peaminister Taavi Rõivase isikus lubanud, et neilt ülepakkumist oodata ei tasu. Keskerakonnast, mis 2006. aastal püüdis valijaid hullutada lubadusega tõsta keskmine palk nelja aastaga 25 000 kroonini (1600 eurot), on meediasse jõudnud erinevaid palga- ja aastaarve – sotside omast on need kõik natuke tagasihoidlikumad.

Mõistlik ja võib-olla ka realistlik eesmärk oleks 500 eurot 2017. aastaks. Suuremad sihid on puhas populism.