JUHTKIRI: Moskva võidab ja oligarh kestab
Teisalt on majanduskriis, mis tegi sügavaima langusega riigist isegi ülemaailmse maailmameistri, võimendanud vajadust tegeleda sotsiaalsete probleemidega.
Koosmeele Keskus on tõstnud oma lipukirjaks sotsiaalse harmoonia ja nõuab peale selle moratooriumi kõigile Läti rahvuspoliitilistele otsustele.
Ent läti keelele ülemineku koolireformi nad enam peatada ei jõua, see rong on juba läinud. Niisiis on nooruslik Nils Ušakovs näidanud end Riia linnapeana võimeka poliitikuna, aga tema eestvedamisel saavutatud valimisvõit ei pruugi Koosmeele Keskust veel valitsusse viia. Partei ei ole valmis Moskva-patroonidest lahti ütlema ega enamikule Läti valijatele okupatsiooni küsimuses vastu tulema. Koosmeele Keskuse juhid keelduvad ikka veel tunnistamast, et 1940. aastal kehtestati Lätis stalinlik okupatsioon.
Kõik viis uude seimi valitud parteid esindavad siiski üsna sarnast liberaalset maailmavaadet: on vaja eelarvedefitsiiti koomal hoida, eurole üle minna ja ühiskonnas kodanikukeskne võrdõiguslik heaolu saavutada. Mõne programm on küll teravamas, teisel pehmemas sõnastuses, aga tegelikku revolutsiooni neist keegi ei kuuluta. Ei Moskva-mehed, rahvuslased, ekspresident ega senised valitsusparteid.
Kriis on liiga sügav, et lammutama hakata.
Nii peavadki revolutsiooni tegema valijad ise. 2007. aasta sügispäevil oli võimalik rääkida Läti vihmavarjurevolutsioonist, kui meeleavaldused viisid peaminister Aigars Kalvītise lahkumise ja ärimees Andris Šķēle rajatud Rahvapartei järsu hääbumiseni.
Korruptsiooniskandaal tõi üleeile kaasa ka teise oligarhi, Ainārs Šlesersi langemise, kolmas oligarh Aivars Lembergs on aga oma mõju säilitanud. Oligarhidevastase revolutsiooni võitu on seega veel vara kuulutada.