Juhtkiri: Mugavusest ja lodevusest
„Osalt ka lodevuspagulased. See ei ole see laine, mis läks 1944. aastal.”
Eestis kehtib sõna- ja arvamusvabadus. Endisel haridusministril ja tipp-poliitikul on õigus oma arvamusele, kuid aeg ja koht, mille ta selle avaldamiseks valis, ei olnud õiged. Lause, mis õhtulaua taga sõpradele poetades võib kõlada diskussiooni provotseeriva sissejuhatusena, omandab teise värvingu, kui seda öelda avalikult riigipühal. Siis muutub see solvanguks, mis näitab, et kaasinimesi ei respekteerita. Demokraatlik riik ja ühiskond vajab toimimiseks respekti ehk iga inimese austamist sõltumata sellest, milliseid valikuid ta elus teeb.
See, kes sildistab inimesi „mugavus- ja lodevuspagulasteks”, suleb silmad erinevuste ees. Ja põhjuste ees, mis inimesi üht või teist valikut langetama on ajendanud. Miks peaks hukka mõistma väikelinna meest, kes käib Soomes tööl, et toita perekonda ja kolme last? Kas parem oleks poetrepil sumisedes n-ö Eesti asja ajada? Kas on õiglane mugavuspagulaseks nimetada tippteadlast, kes hangib kogemusi maailma tippülikoolis? Või välismaal õppinud noort, kes on tutvunud inimesega, kellega soovib tulevikku jagada? Või hooldustöötajat, kes teenib Eestis 320-eurost palka ja läheb Soome, et tagada endale ja lastele inimväärsem elu?
Välismaale lahkunute sildistamine annab aimu totalitaarsest mõtteviisist, mis peab ühte – kõnealusel juhul rahvuslikku – identiteeti paljudest võimalikest kõige olulisemaks, ja soovist kõik muu sellele allutada. Demokraatlik ühiskond annab inimesele võimaluse teha eluvalikuid enda tahtmist mööda ja selle järgi, millist rolli ühel või teisel eluetapil oluliseks peetakse. Professionaal otsib eneseteostust, ema või isa otsib lastele turvalist elukeskkonda, tudeng otsib head haridust, armastaja lähedust kaaslasega.
Endine haridusminister muretseb ehk eesti rahva püsimajäämise pärast, aga lahkujate häbimärgistamine sellele lahendust ei too. Pigem aitab lahendust leida inimeste ärakuulamine. Kuulata tuleb neid, kes on juba läinud ja kes alles minekut kaaluvad või kahe riigi vahel pendeldavad. Miks nad lahkuvad? Mis motiveeriks jääma? Mis tagasi tulema? Häbimärgistamine kedagi rääkima ei julgusta ja töötab seega risti vastu sellele, mida rahvuslasest ekspoliitik ehk sooviks.
