JUHTKIRI: Muinasjutt ristlusturismist

Mõni aasta tagasi müüdi Saaremaa süvasadama ideed avalikkusele piltidega majesteetlikest ristluslaevadest ja toredatest turistidest, kes tulevad Saaremaale, vaatavad külasimmaneid, ostavad kohalikku õlut, imetlevad Eestimaa loodust ja jätavad siia raha.

Süvasadam avati 2006. aastal ja kuulutati piirkonna arengumootoriks. Nüüdseks on selgunud, et unistus ristlusturistidest pole täitunud. Haruharva satub Saaremaale mõni ristluslaev, tänavu näiteks ainult kaks tükki. Selle asemel aga saabus eelmisel nädalal süvasadamasse hoopiski Norra lipu all sõitev kaubalaev, mis reedel võttis pardale palgikoorma. See on omavoli. Süvasadam oli mõeldud ristlus-, aga mitte kaubalaevade jaoks. Taotlusele avada Saaremaa süvasadam kaubalaevadele küsis sadama omanik aktsiaselts Tallinna Sadam keskkonnaministrilt kooskõlastust tänavu märtsis. Mingit ametlikku luba aga pole saadud.

Kuid nagu näha, Tallinna Sadamat see ei huvita. Tere tulemast, kaubaliiklus! Äriplaan, mis põhines ristluslaevadel, oli algusest peale naiivne. Mõelgem ennast kusagil Amsterdamis või Kopenhaagenis oleva ja Läänemere marsruute paika paneva ristlusekorraldaja nahka: hm, kuhu minna, kas Stockholmi või Peterburi? Või hoopiski – siit kaardilt paistab veel üks sadam Tagaranna poolsaarel… Osale müügimeestele, kes tollal sadama eest võitlesid, oli ilmselt algusest peale selge, et ristlusärile loota on lihtsameelne. Nad eeldasid kohe, et ega ristlusturismiga sadamat ei majanda, kuid selle abil on võimalik vaikselt ja samm-sammult kaubalaevadega sinna imbuda.

Tavaline salaamitaktika. See ei tähenda, et sadam oleks viga. Kes on kohapeal käinud, teab, et jutt käib sisuliselt ühest kaist. Pole suurt infrastruktuuri, mis riivaks silma või pööraks kohalike elu pea peale. Kui keegi suunda ei näitaks, võiks sadamast möödagi sõita. Nii et eks liialdasid ohtudega ka kunagised süvasadama oponendid. Küll on aga vale see, kuidas praegu sohiga ja keskkonnamõju hindamata üritatakse kaubalaevandust tagaukse kaudu sisse sokutada.