Ent kiireloomulisust määrus ei defineeri, seda saab iga minister teha oma südametunnistuse järgi. Meie hinnangul ei täitnud Mäggi eile tavapärasest oluliselt kiireloomulisemaid ülesandeid. Eile ei vallandunud Eesti Vabariigis ühtki kriisi, kuhu kihutamiseks oleks minister pidanud kihutama oma erakorralisi õigusi kasutades. Sellises olukorras on lahenduseks päevakava targem planeerimine, mitte alarmid ja vilkurid. Nende kasutamisega ei ole Eesti Vabariigi ministrid juba aastaid liialdanud ja nii võikski jääda.

Suhtumist „Mul on positsioon, mulle on lubatud!” kumab, kuigi teistmoodi, ka endise Eesti suursaadiku Ameerika Ühendriikides – Lauri Lepiku – loost. Nagu eilses lehes kirjutasime, eitab välisministeerium visalt, et Lepiku kiire ametist lahkumise oleksid põhjustanud tema alkoholilembusest põhjustatud piinlikud vahejuhtumid. Mitteametlikud allikad väidavad paraku vastupidist.

Lahendus on päevakava targem planeerimine, mitte alarmid ja vilkurid. Nende kasutamisega ei ole ministrid viimasel ajal liialdanud ja nii võikski jääda.

Nii Eesti diplomaatiale kui ka diplomaatidele oleks parem, kui välisteenistuses ei valitseks kambakultuuri, mille tõttu kõrgetele ametikohtadele pannakse vahetevahel inimesi, kes selleks ei sobi. Isegi teenekal diplomaadil ei tohiks tekkida tunnet, et ükskõik, millega ta hakkama saab, küll kolleegid kindlustavad pehme maandumise. Nagu Lepikuga juhtus ja tehti.

Erinevalt ministritest diplomaadid avalikkuse silma alla eriti ei jää ega meedialt varast „kollast kaarti” ei saa. Sellevõrra tugevam võiks olla kolleegide tähelepanu ja distsiplineerimine, et ennetada inimese läbipõlemist, alkoholikuradile allavandumist või ennasttäis minekut.