Sellele, et hilinemisest tingitud kahju hüvitavad täies ulatuses laevaehitajad, ei saa loota. Kuna Tallinna Sadam oli laevahanget tehes aja surve all, napib lepingutes laevaehitajate pigistamise hoobasid. Ja ehitaja kompromissitu survestamine olukorras, kus ehitamise tähtaeg on tõesti lühike, ei ole ka eriti mõttekas, kui me ei taha, et uued laevad on alguses kapriissed nagu praegu Väinamere Liinide juba kurikuulsaks saanud Ionas.

Laevade hilinemise korral ei tohi poliitikud ja ametnikud, kelle osalusel probleem sündis, selga pöörata.

TS Laevade juht Kaido Padar on öelnud, et kui Türgist tulevad laevad jõuavad Eestisse septembris, lähevad nad oktoobri alguseks ka liinile. Võib-olla tõesti: näiteks Muhumaa, mis kurseerib nüüd Saksamaal Elbe jõel, jõudis Rohuküla sadamasse 12. märtsil 2010 ja läks juba 15. märtsil liinile. Ent praegu on takerdumiskohti palju rohkem kui toona, mil kogenud vedaja vahetas vanad laevad ühekaupa välja. Nüüd tuleb korraga uus vedaja, uued laevad, uus kaldateenistus, uus piletimüügisüsteem… Olukorda võib võrrelda Elroni esimeste tegevuskuudega, aga peale tavaliste alustamissekelduste ähvardab praegusel juhul hilineda ka sõiduvahendite kättesaamine.

TS Laevade igapäevatöö korraldamisega peavad loomulikult hakkama saama Kaido Padar ja Tallinna Sadama juht Valdo Kalm. Aga laevade hilinemise korral ei tohi poliitikud ja riigiametnikud, kelle osalusel probleem sündis, neid üksi jätta. Üks lahendusvariant oleks kasutada ajutiselt Vjatšeslav Leedo laevu. See eeldab, et pooled unustaksid korraks oma isiklikud solvumised ning mõtleksid saarlaste ja hiidlaste vajadustele.