Eurooplastel ja ameeriklastel on raha, Tai prostituutidel on „keha ja armastus” – umbes nii kirjeldas rahvusvahelist inimkehadega kaubitsemist romaanis „Platvorm” prantsuse kirjanik Michel Houellebecq. Ehkki Houellebecq oli oma romaanis moraliseerimisest kaugel, võttis tema raamat kokku moodsa inimkaubitsemise olemuse üleilmastunud maailmas: jõukamad ostavad vaesematelt, rikas läänemaailm vaeselt idalt.
Praeguse majanduskriisi ja tööpuuduse tingimustes peavad paljud noored naised ja neiud otsima endale uue sissetulekuallika, ütleb tänases Päevalehes ühe Eesti naisi läände striptiisitarideks vahendava firma töötaja. Ja teatab: „Meie püüame neid aidata.” Jah, striptiis ei ole sama mis prostitutsioon – kuid harvad ei ole juhud, kus tantsijana alustanud naised on astunud üle selle hapra piiri.
„Sind müüakse nagu nukku” – selline meediakampaania oli mõne aja eest Eesti linnatänavail. Praegusel majanduskriisi ajal tuleb inimkaubitsemise ohule pöörata teravamat tähelepanu: on ju teada, et töötus ja majandusraskused on üks faktor, mis sunnib naisi keha müüma. On tähtis, et naisel, kes kaalub sellele teele minekut, oleks võimalik käia läbi nõustaja juurest, arutada oma valiku alternatiive ja aru pidada lepingu üle – et ta ikka mõistaks, millele alla kirjutab. Ja et abikäsi ulatataks neile, kes tahavad senise ametiga lõpparve teha. Tõsi, Eestis leidub organisatsioone, kes sellega tegelevad, kuid on see ikka piisav?
Rootsis on intiimteenuste eest maksmine olnud juba aastaid kriminaliseeritud. Kriitikud ütlevad: see, kas ennast müüa või mitte, peab olema vaba valik. Kuid vaba saab olla vaid selline valik, mida ei tõuka tagant majanduslikud või sotsiaalsed põhjused. Rääkimata vägivallast ja ähvardustest, millega Eestis nii tihti „maailma vanima elukutse” esindajaid lõa otsas hoitakse.
