JUHTKIRI: Müügikeeld, vale algus

Mitmed Eesti omavalitsused on tänavu juba otsustanud keelata või lähemal ajal keelamas öist alkoholimüüki. Kahjuks on need põhiliselt emotsioonidel põhinevad otsused, mille tulemuslikkus on kaheldav. Alkoholitarbimise piiramiseks ei ole öise müügi keeld kõige otstarbekam esimene samm.

Kõige veenvam argument nende väidete poolt on alaealistele alkoholi müümise keeld. Pole saladus, et tegelikult see keeld ei tööta – kui alaealised tahavad, saavad nad alkoholi hõlpsasti kätte. Kas poleks õige enne uute piirangute kehtestamist saavutada see, et olemasolevatest keeldudest vähegi kinni peetaks?

Mis veelgi olulisem: küsitlused näitavad küll, et rahva enamus toetab öise alkoholimüügi üldist keelamist, kuid samas viitab alkoholi tarbimist iseloomustav statistika, et isikliku alkoholitarbimise piiramiseks needsamad inimesed niisama meelsasti valmis pole. Üks põhjusi on laialt vohav alkoholireklaam, mis igat liiki alkoholi tarbimist kõigiti romantilise, kangelasliku ja huvitavana püüab kujutada.

Seega peaks öise alkoholimüügi keelule eelnema või sellega vähemalt kaasas käima alkoholireklaami otsustav piiramine. Seda enam, et reklaamikeelu täitmist oleks lihtne kontrollida, see ei edendaks olulisel määral salaviinaäri ning oleks suunatud alkoholilembuse põhjuste väljajuurimisele. Eestis ei kasutata piisavalt ka hinna-, täpsemalt aktsiisipoliitika võimalusi. Aktsiisidega tuleks inimesi suunata kange asemel tarbima lahjat alkoholi – inimese vedelikumahutavus joogi kangusest eriti ei sõltu, joobeaste aga küll.

Niisiis, kui tahame, et alkoholilembus ja alkoholi tarbimine tõesti väheneksid, tuleb koos öise alkoholimüügi keelamisega ette võtta teisigi samme. Vastasel juhul ehitame järjekordset Potjomkini küla.