Keskkonnaminister ei jäta kahtlust, kelle huve ta peab Harju maakonnas Nabala paekaevanduse rajamisel tähtsamaks. „Pole mõistlik kehtestada ettevõtlusele täiendavaid piiranguid,” arvab Jaanus Tamkivi, kui jutuks tuleb uus kaevandus karstialal. Veel räägib ta loodavatest töökohtadest ja viidatud on ka ehitusmaterjalide nõudlusele.
Seda hoolimata sellest, et Nabala keskkonnakaitseühing ja Eesti maavaradeühing kogusid 2000 allkirja, et Nabala paevarud arvataks kaevandamisele kuuluvate hulgast välja. Tegemist on piirkonnaga, kus on karstiala, pikad maa-alused jõed ja Tuhala nõiakaev. Kohalikud pelgavad, et kui kopad tööd alustavad, siis lakkab veevool Tuhala kaevust. Minister pole aga nõustunud Nabala paevarusid kaevandamisele kuuluvate hulgast välja arvama.
Kohalike inimeste vastuseis ja 2000 häält pole tühine asi. Ka see on märk demokraatia puudumise kohta, kui protestijate häält üldse ei kuulata. Tuhala kaev on unikaalne loodusnähtus, millest on korduvalt kirjutanud ka välismeedia. Selle keskkonnalane tähtsus on suurem kui näiteks paekaevanduse killustikust saadav tulu. Pealegi pole praegu mingit buumi, et selliseid varusid nii jõuliselt, paljude huvidest üle sõites tarvis oleks. Töökohtadest ja ettevõtlusest rääkimine pole asjakohane, sest tegelikult saavad need töökohad rõõmustada eeskätt kohalikke, kes on aga kaevanduse suhtes vaenulikult meelestatud. Ka kohalik Kose vald seisab paemaardla rajamisele vastu. Taas on kuulutatud maailmanabaks investor, kes pisendab kõik muud eesmärgid.
Keskkonnaminister Tamkivi võiks oma jutu põhjal olla pigem majandusminister. Kuid seda kõike olukorras, kus keskkonnaministeeriumil puudub riigikontrolli hinnangul tegelik ülevaade, kui palju kaevandatakse Eesti maardlatest tegelikult ehitusmaterjalideks vajalikku toorainet. Äkki saaks olemasoleva tegevuse üle alustuseks mingisugusegi kontrolli?
