Juhtkiri: Nad siiski märkavad teid
Nii mitmedki väiksemad omavalitsused pingutavad, et viimasel hetkel uusi elanikke saada. Või et olemasolevad end ka ametlikus registris õigesse kohta sisse mölliksid. Praegune pingutus tagab parema äraolemise kogu järgnevaks aastaks, sest uue aasta raketikõmakatega lõpeb arvestus, millise elanike arvu maksurahaga saab üks või teine üksus ülejäänud 12 kuu jooksul arvestada.
„Palun väga, siin on ees mugav buss, astuge sisse ja kirjutage elukohateade!” Kampaania võib käia otsekui turul või parteide telkides valimiste eel. Märksa suurema sammu astuvad aga omavalitsused nagu tänases lehes kirjeldatud Noarootsi, kes tõepoolest uute elanike vastuvõtmiseks valmistuvad. Valmisehitatud kommunikatsioonidega krunt meie poolt, elukoha registreerimine teie poolt. Väiksematest valdadest tegi otsa lahti Misso, mis juba paari aasta eest lubas tööd ja kohti koolis – tuleks ainult inimesed.
Mäng käib siiski väga ebavõrdsete partnerite vahel. Tallinn mõistis elanike registrisse saamise vajadust juba ammu. Aastaga 10 000 inimest juurde saada, nii võib tasuta ühistransport kujuneda üsnagi tasuvaks. Kõigi teiste arvel.
See, et ometi kord võimleb võim inimeste nimel, näitab positiivset trendi. Kui ametnik pöördub inimese poole palvega anda allkiri, tuleks täiesti teadlikult küsida: minu maksuraha hakkab laekuma teile, mida te sellega teete? Mõni omavalitsus saadabki oma elanikele tänuavaldusi nende panuse eest ja näitab, mida täpselt selle eest saadud on. Eriti väiksemates kohtades, kus on rajatud näiteks uus rattatee, annab see omanikutunde. Siit on ainult üks samm mõistmiseni, kuidas peetakse üleval Eesti riiki.
Kõige positiivse taustal mõjub aga omavalitsuste võitlus hingederaamatu nimekirja pärast riigis, kus elanikke on vähem paljude suurlinnade mikrorajoonidest, lihtsalt absurdsena. Tasuta bussisõidu pärast möllisid end Tallinna ikkagi inimesed, kes tõenäoliselt elasid siin juba ammu. Reaalset koondumist kahte tõmbekeskusesse ei peata, kuni inimesed mujal tööd ei leia.
Paljud inimesed kasutavad ametlikult ebaseaduslikku võimalust toetada valdu-linnu ka päriselukohast väljaspool, registreerides end teadlikult sinna – et kui ise olen läinud, saagu nad siis vähemalt mu maksudki. Vale oleks muuta see karistatavaks. Parem tõesti pingutage, et inimene ka südamest tahaks osa oma teenistusest just teie valda jätta. Olgu siis kasvõi kampaaniakorras.
