Juhtkiri: Nagu rikkis grammofon
Samu mõtteid, aga intensiivsemalt kordas Oviir ka 2012. aastal. Eile juhatas uus riigikontrolör Alar Karis järjekordse aastaaruande sisse veelgi dramaatilisemalt: „Küsimus ei ole enam, kas me suudame samamoodi jätkata. Oluline on, et me ei venitaks võimalike valikute ja otsuste tegemisega ajani, mil meil pole võimalik isevoolu kulgevaid protsesse mõjutada.”
„Nagu rikkis grammofon,” võib selle peale ühmata mõni end sellisest jutust puudutatuna tundev koalitsioonipoliitik, kes usub, et paremini kui nüüdne valitsusliit pole Eesti riiki võimalik juhtida.
Mõnda reformi, mille tegemist riigikontroll hädavajalikuks peab, ei ole tõepoolest lihtne korraldada, sest see vallandaks paljude inimeste pahameele. Näiteks pensionisüsteemi jätkusuutlikuks muutmine nõuab töövõimetuskindlustuse reformi – sellega valitsus tasapisi isegi tegeleb, aga resultaati veel ei ole – ja vanaduspensioni automaatse kohandamismehhanismi kehtestamist alates 2026. aastast.
Omavalitsuste tulusid analüüsides jõuab riigikontroll päris eksistentsiaalsete küsimusteni: „Tuleb uuesti kokku leppida, milliseid avalikke hüvesid, kellele ja kui palju peab riik pakkuma.” Omavalitsuste teema peaks seega kuuluma valitsuse prioriteetide hulka, aga selle asemel on see jäetud regionaalministri sooloks, mida peaminister pealegi veel pidurdab.
On ka valdkondi, mille reformimine nõuaks peamiselt valitsuse enda tahet. Näiteks riigi äriühingute valitsemine, kus nõukogude ja strateegiate tasandil valitseb korralagedus. Või riigieelarve koostamine ja selle täitmise kajastamine – praegu ja ka pärast rahandusministeeriumi kavandatavaid muudatusi on kõrvalseisjatel raske hinnata eelarvekulutuste tulemuslikkust ja otstarbekust, kuigi avalikkuse kaasamine ja kontroll aitaks riigi raha targemini kasutada.
Rikkis grammofon pole riigikontroll oma mitmendat aastat korduva sõnumiga, vaid valitsus (ja üldse poliitiline klass), mis on liiga paljudes küsimustes takerdunud oma klikihuvidesse, kiiksudesse ja eneseimetlusse.
