Juhtkiri: nähkem remmelga taga ka metsa
On maitse küsimus, kas puu kallistamine, tema ümber trummi põristamine ja tantsu löömine läheb üle võlli või mitte. Tähelepanu see igatahes tõmbab ja on ka politsei siiamaani n-ö relvituks teinud. Aga aktsiooni tõsiseltvõetavusele tegi alguses kahju see, et räägiti 334-aastasest remmelgast. Praegu räägitakse petitsioonis, mis eile õhtuks oli kogunud peaaegu 1500 allkirja, 100–150-aastasest elujõulisest pajupuust. Arborist Heiki Hanso hinnangul on seegi vanus üle hinnatud, pigem olevat tegemist 70-aastase puuga.
Puu vanusele rõhumisega on aktivistid mööda pannud ka selles mõttes, et linnavalitsuse üks vastuargumente on: selle puu eluiga saab nagunii varsti ümber. Aga mida noorem puu, seda rohkem on talle eluaastaid jäänud. Haabersti ristmiku laiendamise pooldajate jutu, et maha võetud puude asemele istutatakse tee äärde hulk uusi puid, nõrk koht on just tõsiasi, et need puud kasvavad suureks alles aastakümnete pärast. Vähemalt senikaua kujutab uus tee endast kõledat ja tolmust asfaldivälja. Haabersti ringristmiku liiklusprobleemidele lahendust ootavaid inimesi veenaks see argument rohkem kui jutt hingepuust, emapuust ja selle remmelgaga seotud kultuuripärandist.
Tulevasi tee-ehitusi silmas pidades tuleks remmelga taga näha ka metsa. Kõrghaljastust ei tohiks linnas nii kergekäeliselt maha võtta, kui on tehtud Haabersti ristmiku ehituse tõttu. Remmelgat kaitsvate aktivistide väitel lubab raieluba maha võtta 795 puud, kuid praeguseks on puid maha võetud juba üle 1200, pealegi tehti seda lindude pesitsusajal.
Mis remmelgasse puutub, siis sõnumite „Midagi ei saa enam muuta” asemel aitaks vastasseisu inetuks minemata lahendada vahest see, kui Tallinna linnavalitsus selgitaks, kui palju remmelga säästmine tee-ehitust kallimaks teeks või ajaliselt pikendaks.