Juhtkiri: Naised aega teenima?
Ingrid Marie Isachsen Sylte, kes kuulub Norra Sotsialistliku Vasakpartei noorteühendusse, tegi 2013. aasta parteikogul üleskutse kehtestada naistele ajateenistuse kohustus. Sylte kõne oli nii veenev, et vallandas doominoefekti: toetusest teatasid ka teised erakonnad. Järgmisel aastal hakkabki Norras kehtima „sooneutraalne sõjaväekohustus”.
Kas naiste kohustuslik ajateenistus on midagi, milleni võrdõiguslikkuse poole püüdlev ühiskond peaks jõudma? Jah, see, kes võitleb võrdsete õiguste eest, peaks toetama ka võrdseid kohustusi.
Kui riik ei taha naisi ja mehi kaitseväes diskrimineerida, on tal teoorias kaks valikut: kas kehtestada kaitseväekohustus ka naistele või kaotada üldse. Kui vaadata maailma kaarti, siis on enamik maailma demokraatlikke riike kohustusliku ajateenistuse kaotanud: Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik, Hispaania, USA ja Kanada. Norra, Soome, Eesti, Šveits ja Austria on vähesed Euroopa riigid, kus see veel kehtib. Ja kuna Norra ei soovi soolist diskrimineerimist, aga ka mitte ajateenistuse kaotamist, hakatakse ajateenijaks kutsuma ka naisi.
Juba on mitu Eesti poliitikut eesotsas Marianne Mikkoga öelnud, et ka Eesti võiks teha sama. Ent Norras tuli ajateenistuse kohustus naistele siis, kui nad olid kätte võidelnud võrdsed õigused poliitikas ja tööturul. Norras on meeste ja naiste palgalõhe 8,6%, Eestis 30%. Norra parlamendiliikmetest on naisi 40%, Eestis kaks korda vähem, naissoost kaitseministreid pole Eestis erinevalt Norrast olnud ühtegi.
Naistele kohustuslik ajateenistus tähendaks Eesti oludes võrdseid kohustusi ilma toimivate võrdsete õigusteta. Mehed istuvad ministeeriumis ning kassapidajad, õpetajad ja koristajad olgu rindel? Kas Eesti naised peavad kõigega hakkama saama: üksi lapsi kasvatama (Eesti on OECD maadest üksikvanemate osakaaluga esiviisikus), tegema ühe euro teenimiseks 1,3 korda meestest rohkem tööd ja nüüd veel ka aega teenima? Aeg pole naiste ajateenistuseks küps enne, kui parlament, kes selle üle hääletab, koosneb poolenisti naistest.
