Juhtkiri: naised loomulikul teel võimule!
Üks kohti, kus säärane piinlik paradoks eriti teravalt silma kriibib, on poliitika. Kui erakondade riigikogu valimisnimekirjades võib naiste osakaal olla üsna hea, siis nimekirja esitosinas ja piirkondade esinumbrite seas on neid juba vähem. Veelgi harvem kohtab naisi riigikogus ja vastutavatel ametikohtadel: ministrina, komisjoni esimehena, peaministrist ja presidendist rääkimata.
Eesti poliitikas on klaaslagi naiste karjääriteel ees olnud jäigemalt kui mitmel pool mujal. Kuni tänavu sügiseni. Esimene murrang saabus presidendivalimistega, kui riigikogu usaldas Kadrioru lossi võtmed Kersti Kaljulaidile. Täna, poolteist kuud hiljem, astub aga ametisse valitsus, kuhu kuulub koguni neli naisministrit. Tõsi, naiste ja meeste arv pole 15-liikmelise valitsuse koosseisus võrdne, ent varasemaga võrreldes on nende arv kahekordistunud. Paistab ka, et võrreldes Taavi Rõivase esimese valitsusega on naised seekord toodud valitsusse eelkõige tööd tegema, mitte enne valimisi võimuliidu mainet värskendama.
Kaks värsket naisministrit tulevad Keskerakonnast: majandus- ja taristuminister Kadri Simson ning haridus- ja teadusminister Mailis Reps. Neile lisanduvad sotsiaaldemokraat Urve Palo ettevõtlus- ja majandusarengu ministrina ning sotsiaalkaitseminister Kaia Iva IRL-ist.
Eriti märkimisväärne on eelmainituist Kaia Iva valitsusse pääsemine. Teatavasti pole IRL kogu oma eksistentsi vältel suutnud ühelegi naisele valitsusportfelli usaldada. Niisamuti ei suutnud seda IRL-i eelkäijad, kui mitte arvestada aastatel 1992–1993 ERSP ridades siseministri ametit pidanud Lagle Parekit.
Tunnustamist väärivad ka uue koalitsioonilepingu naisi puudutavad punktid. Eelkõige see osa, kus lubatakse soodustada sooliselt tasakaalustatud valimisnimekirju, vähendada soolist palgalõhet ja ratifitseerida naistevastast vägivalda tõkestav İstanbuli konventsioon. Tõsi, lubadused jäävad deklaratiivseks ja ebamääraseks, kuid annavad siiski alust optimismiks.
Kes aga suhtub naiste võimutüüri juurde lubamisse skeptiliselt, võiks mõelda nii: mida rohkem suudame jagada valitsemist ja juhtimist n-ö loomulikul teel ning vabatahtlikult meeste ja naiste vahel võrdsemalt, seda väiksem on surve kvootide kehtestamiseks.
