Juhtkiri: napid sammud raskes seisus
Eesti on seisus, kus mõnigi riigijuht rühib küll kõvasti trenni teha ja saab aina eeskujulikumaks harrastajaks, kuid liikumisharrastuse ja spordi mured püsivad lahenduseta. Vilets on nii rahva tervis, kutsealuste füüsiline vorm kui osalt ka tippsport – traditsiooniliselt olulised spordialad kiratsevad.
Esiteks on spordiklubid löögi all, sest stipendiume makstes ei lasta neil sageli enam makse optimeerida. 3,5 miljonist eurost, mis suure pidulikkusega treenerite palgarahaks on eraldatud, ilmselt ei piisa. Pealegi kui seni üsna üksildaselt laste- ja noortesporti toetanud kohalikud omavalitsused näevad omakorda optimeerimisvõimalust. Eilses lehes kirjutas TÜ majandusteaduskonna doktorant Velda Buldas rohketest näidetest, kuidas riigi toetuse laekudes tõmbab omavalitsus raha vähemaks.
Teiseks on treenerid löögi all. Toetusi ei saa neist kaugeltki kõik, klubide seis on aga maksuameti pressingu ja sponsorite mitte alati kõige suurema lahkuse tõttu (Vene kriisi hirmud) raskemaks muutunud.
Kolmandaks on liikumisharrastus küll tõusuteel, aga siiski üle kolmandiku jagu Põhjamaade tasemest maas. Kõvasti maas on ka oodatav keskmine eluiga. Ehkki üks või teine rahvaspordiüritus võib olla varasemast rahvarohkem, on reaalsus see, et iga päev liigub tänapäevane noor oluliselt vähem ja sööb oluliselt rohkem energiarikast toitu kui ehk noored kakskümmend aastat tagasi.
Eesmärgid, mida tuleks kiiresti saavutada, on järgmised: tagada suuremale osale treeneritest püsiv sissetulek koos sotsiaalsete tagatistega ja vajalik töörahu. Entusiastlike treeneriteta pole sporti.
Järgmiseks tuleb anda kehalises kasvatuses noortele alusteadmised iseseisvaks spordiharrastuseks. Nähes, kuidas suur osa jõusaalis viibijaid ei tea suurt midagi soojendus- ega venitusharjutustest ja noortele ei õpetata piisavalt spordialade tehnikat, paistab, et siin on pikk tee minna. Kaitseväe kehaliste võimete katse peaks jõudma gümnaasiumi ainekavasse ja toimuma kindlal ajal, et kõik teaksid selleks valmistuda.
Kättesaadavad ja valgustatud spordibaasid, kus on jalgadesõbralik kate, peavad jõudma kõikjale. Selmet rääkida inimeste laiskusest, tuleb terviserajad võimalikult suures ulatuses valgustada – pimedas ei lähe keegi trenni. Jah, liikumine kui ennetustegevus võimaldab säästa raha, kuid enne tuleb seda raha ikkagi kulutada.
