Ja seda seetõttu, et „täppislööke”, mida moodsas sõjas kasutatakse, on praeguse seadustiku ja narkopoliitikaga keerukas anda. Ka justiitsministeeriumi ametnikud on osutanud, et Eesti seadused ei erista kangeid ja lahjemaid narkootilisi aineid. Eristatakse koguste põhjal ja „suureks” nimetatakse kogust, millest jagub juba peaaegu kümneks doosiks. Kanepi kasvatamise eest võib isegi vanglasse sattuda. Aga niisuguse eristuse puudumine töötab meile ilmselgelt vastu, sest eri narkootiliste ainete toime ja ohtlikkus on erinev.

On ebaproportsionaalne määrata kanepi kasvatamise eest viieaastane vangistus.

Siin peitub küllaltki suur võimalus, et karmilt saavad karistada ka need, kes pole narkodiilerid või vähemalt mitte suurdiilerid. Karm karistus võib paremal juhul tõepoolest inimest distsiplineerida, kuid sageli kinnistavad karistused hoopis inimesi kriminaalse maailma külge. Kui noorukil on kriminaalne märge küljes, muutub töökoha leidmine keerulisemaks ja see tekitab uusi probleeme.

Üks katse veidigi nüansseeritumalt läheneda on programm „Puhas tulevik”, mis pakub narkootikumidega vahele jäänud noortele võimalust osaleda võõrutus- ja teavitusprogrammis. Koostöö programmiga tähendab, et noor ei saa karistust ja seega ei jää temast jälge ka karistusregistrisse. Loomulikult pole seegi probleemitu võimalus, sest narkopahe küüsis noori on raske jälgida ja karistamata jätmisest on võimalik välja lugeda, et kõik on lubatud.

Narkootikumide vastase võitluse teravik peaks olema suunatud ennekõike suurdiilerite, mitte niivõrd tarvitajate pihta. Narkopoliitika vajab kindlasti senisest targemat lähenemist, sest tulemused pole kaugeltki need, mis nad võiksid olla. On ebaproportsionaalne ähvardada üksnes kanepi kasvatamise eest viieaastase vangistusega.