Juhtkiri: narratiivitus maksab kätte

Mida teeksite teie Taavi Rõivase ja Sven Sesteri asemel, kui on selge, et lubaduste peamist katteallikat kütuseaktsiisi plaanitud määral tõsta ei tasu? Selle vastu räägivad nii paljude valijate emotsioonid kui ka terve hulga majandusanalüütikute kalkulatsioonid. Enne eilset valitsuse istungit levisid kuuldused, et Sester teeb ettepaneku loobuda hotellide käibemaksu tõstmisest ja 2019. aasta aktsiisitõusust. Istungilt ei väljunud ministrid siiski sõnumiga, et nõnda tehaksegi, vaid ebamäärase jutuga, et arutati võimalust tõsta veelgi rohkem alkoholi- ja tubakaaktsiisi ning trahvide päevamäära. Ja seda pigem pessimistlikuma majandusprognoosi tõttu kui kütuseaktsiisi asendamiseks.

Rõivase valitsus on seega endiselt ummikus. Rahandusministeerium sai küll ülesande esitada puudujäägi katmiseks lisaettepanekuid, aga vaevalt sellest midagi murrangulist sünnib, sest ametnikele ette antud poliitilised raamid on kitsad.

Kõige mugavamat katteallikat – maksulaekumiste kasvu tänu majanduskasvu kiirenemisele – ei võimalda majandusprognoosid vähemalt sel aastal lubada. Maksukogumise parandamisega ei ole samuti võimalik enam imet teha – eriti olukorras, kus samal ajal oleks vaja vältida ettevõtete halduskoormuse suurenemist ja kärpida avaliku sektori kulusid. Suhteliselt mugav lisaraha allikas oleks näiteks kodulaenu intressitagastuse ülempiiri suurem vähendamine, aga võrreldes kurikuulsas Exceli tabelis oleva aktsiisituluga oleks see peenraha.

Maksumuudatusi oleks lihtsam läbi suruda, kui neid seoks mingi haarav narratiiv.

Radikaalsemaid maksupoliitilisi valikuid tegelikult ju oleks: käibemaksu tõstmine, ettevõtte jaotamata kasumi maksu või astmelise tulumaksu kehtestamine, maamaksu tõstmine, automaksu kehtestamine… Aga valimistulemused olid sellised, et ühelgi võimalikul valitsuskoalitsioonil ei oleks praegu tugevat mandaati oma meelismakse tõsta või kehtestada.

Möödunud kevadel, peaministrikarjääri alguses ütles Rõivas, et Eestil ei ole vaja suurt narratiivi. Paraku näitab elu, et suuremaid poliitikamuudatusi on keeruline ellu viia, kui neid ei seo mingi tulevikku suunatud ja laialdaselt omaks võetud narratiiv. Nagu ütleb majandusteadlane Ricardo Hausmann, tunnevad inimesed selleta, et elu on kõigest „üks neetud asi teise järel”.