Juhtkiri: nässukeeratud kaitsehange

Paistab, et suurõppus Siil tuli kaitseväe varustuse hankijatele ootamatult. Selline mulje jääb, kui jälgida kaitseväe suitsu- ja signaalgranaatide hanget, mis on nüüdseks üsna üheselt nurjumisega lõppenud. Kui kontrolliti osaühingu Milmets ja Saksa firma Newco Safety Technologies tarnitud granaatide esimest partiid, siis selgus, et 40% granaate ei vastanud nõuetele ega toiminud nii, nagu vaja ja lubatud.

Parandamatu „klaas pooltäis” optimist ütleks siinkohal, et 60% granaate ju töötasid. Praagist veelgi hullem viga oli aga see, et granaadid hilinesid ega jõudnudki Siilile. Hoolimata sellest, et suurõppuse toimumine oli kõigile väga pikalt ette teada.

Probleem tekkis sellest, et hanget alustati liiga hilja. Granaatide hange korraldati kiirustades ja selle väljakuulutamisel oli palju kriitikuid. Neil kriitikutel, kes osutasid veebruari alguses hanke kvaliteediprobleemidele, oli õigus, kuid kaitseväe toetusväejuhatuse hanketeenistuse juhataja ajas veebruaris kõik etteheited tagasi.

Eesti nõuab nüüd granaaditarnijatelt küll leppetrahve, aga sageli saadakse sellised trahvid kätte alles pärast pikka ja pingelist kohtuskäiku. Ilmselgelt ei suutnud hanketeenistus pakkumusi õigesti hinnata, piisavalt selgeid nõudmisi esitada ja nende täitmisest kinni pidamist nõuda. Peale selle kaotati aega ja võimalusi, et korraldada õppus parimates võimalikes tingimustes. 1,7 miljoni eurone tehing on olnud raiskamine ja selle eest hoiatajaid eirati. Seega ei lange vastutus praegu üksnes praaki tarninud hanke võitjale, vaid ka selle välja kuulutajale.

Vastutus ei ole siin üksnes praagi tarnijal, vaid ka hanke välja kuulutajal, kes eiras hoiatusi.

Veebruaris ilmnesid segadused ka kuulivestide hankega, mis pidi samuti suurõppuse ajaks ühele poole saama. Hanke võitja C. P. E. Production Oy aga otsustas hankest loobuda ja taas tekkis ajahäda. Peale ajahäda selgus veel, et maksta tuleb kuulivestide eest palju rohkem, kui esiti paistis. Jälle sai kaitsevägi tagasilöögi.

Eesti maksumaksjad on aastaid maksnud sisemajanduse kogutoodangust 2% kaitsekulutusteks ja vähesed julgevad seda kurssi praeguses julgeolekuolukorras vaidlustada. Kuid ühiskonnas on riigikaitset tähtsustavat konsensust märksa lihtsam hoida, kui kaitsehanked tehakse edukalt ning asjatu aja- ja rahakuluta. Asi pole üksnes kuludes – näiteks Soomes on ju kaitsekulutused protsendina SKT-st väiksemad kui meil. Asi on kaitsevõimes, mis me kulutuste eest saame, ja kinnituses, et Eesti riiki juhitakse pädevalt.