Juhtkiri: Nüri tuimus
Usutavasti polnud politseiametnikul, kes nägi 13-aastase Kohtla-Järve tüdruku Kristina Brujeva Vene passi, ühtegi sadistlikku omadust, mis käskinuks alustada Eesti kodakondsuse äravõtmise menetlust. See-eest tundis ta programmeeritud robotina seadust, mis – nagu mitte ükski seadus maailmas – ei suuda ette näha tegeliku elu kõiki nüansse. Näiteks seda, et mõni välisriik ei võimaldagi alaealisel oma kodakondsusest loobuda.
Eesti ja Venemaa vahelisse veskikivilõksu jäänud neiu mõjub tundetu menetlusaparaadi taustal saadikuna teisest reaalsusest. Meedia ja presidendi poole pöördumine näitab tema usku Eestisse kui õigusriiki. Oma hea eesti keele oskuse ja suurepäraste õpitulemustega võiks ta olla täiskasvanuks saades Eesti musterkodanik. Aga tütarlaps on „süüdi” selles, et vanemate passi kattis tema sünni ajal hall värv.
Tegelikult olid isegi ametnikud valmis viivitama, et oodata ära riigikogu otsus, mis andnuks õiguse niisugustel absurdsetel juhtudel inimeseks jääda. Kuid parlamendiliikmed sõitsid seda lubanud eelnõust tuimalt üle. Instruktsioon neid muide seda tegema ei sundinud.
Idapoolsete juurtega Eesti elanike tagakiusamine näib olevat osa laiemast trendist. „Pealtnägija” saade kirjeldas, kuidas endistest Nõukogude vabariikidest pärit inimestelt, kes tahavad näiteks Eestis abielluda, nõutakse sünnitunnistuste legaliseerimist.
Miks saab noorel, kelle ühel vanemal oli tema sünni ajal Eesti pass, olla täiskasvanuks saamiseni kaks kodakondsust, teisel aga mitte? Eestis elavad ja samas koolis käivad ju mõlemad? Ühelt ei saa Eesti passi mingil juhul sunniga ära võtta, teine on aga jäetud kaitsetult ametnike masinavärgi meelevalda.
Eestile meeldib end näidata väikeriigina, kelle konkurentsieelis seisneb paindlikkuses. Millegipärast ei laiene see hulgale poliitikutele, kes ei suuda näha paragrahvi taga inimest. Kristina on katsejuhtum, mille lõpplahendus näitab, kas suudame jääda riigina inimlikuks. Kui oodata kodakondsuse äravõtmisega kasvõi Kristina täiskasvanuks saamiseni, mil ta saab ise enda eest seista, pole šansid veel kadunud.
