Mis edasi? Laseme selge kallakuga Tallinna televisiooni ka Ämarisse kasvõi „Meedia keskpunkti” salvestama? Kaitsevägi on apoliitiline asutus ja seal oma klippe filmides on alati oht, et kaitseväge hakatakse seostama mõne parteiga. Just nii, nagu endine kaitseväe juhataja ja värske reformierakondlane Ants Laaneots kippus arvama, et praegune kaitseväe juhataja Riho Terras on IRL-i värvides. Paraku on praegu just Reformierakond see, kes mängib ohtlikke mänge kaitseväele liiga lähedal.

Soovi neile mittekuuluvat ressurssi kasutada ja teistele välistada näeme mujalgi. Keskerakond eksponeerib oma noorpoliitikuid Tallinna linnaliinibussidel. Aga see on ju avalik vara, mitte Keskerakonna oma? Ja avalikule varale peab olema kõigil võrdne ligipääs. Paraku paistab, et ei ole. Seega on avalikku ressurssi kasutatud kildkondlikes huvides.

Sotsid teevad seda pehmemalt: nemad on enda omadeks kuulutanud terve hulga kirjanikke. Niisugune mineviku tänapäeva poliitvõitluse värvidesse värvimine võib aga noori minevikust eemale peletada: „Mis seda Tammsaaret ikka lugeda, ma olen ju hoopis noor reformikas!” IRL, õnnetuke, pole paraku midagi kaaperdamisväärset leidnud.

Kaitseväe kogemuseta meesterahval ei pruugi aga tingimata olla kasulik lennuväljal sõjaliste trumpidega vehkida. Kui USA demokraatide presidendikandidaat Michael Dukakis 1988. aastal ühes väeosas tankiga sõitmas käis, tegi George Bush seeniori kampaaniameeskond sellest ründava klipi. Ette loeti kõik, mille poolest Dukakis olevat kaitseteemal pehme. Rahval oli põhjust seda uskuda ja teenimatult tanki roninud kandidaat kaotas valimised. Võõrad suled on ohtlikud.