Veider on see, et „riigikogu teeb valitsusele ettepaneku” riikliku elatisabi fondi põhimõtted välja töötada. Mis ettepaneku? Seadusandja on Eestis ju riigikogu? Miks ta siis vastutuse enda pealt ära lükkab? Kas iga rahvaesindaja ei unistagi sellest, et ta saaks olulise süsteemi just oma käekirja järgi käima, tundes hiljem vaikset kõdi: „Sai ikka midagi olulist ära tehtud.”

Ettepanek on teadupärast asi, mida võib võtta kaalumisele, siit ja sealt vaagida ning siis nentida: „Teate, pärast igakülgset kaalumist otsustasime siiski teie palvet mitte rahuldada.” Pealegi esitab riigikogu selle ettepaneku valitsusele, mis kohe muutub, muutub ka riigikogu.

Maksumaksjate enamik ei tarvitse üldse olla elatisraha väljamaksmise vastu.

Elatisraha teemal on initsiatiivi ilmutanud erinevad poliitilised jõud. Sellest on rääkinud pikalt Keskerakond, seda on jutuks võtnud sotsiaaldemokraadid, nüüd on aktiivne Isamaa ja Res Publica Liit. Üle kümne aasta tagasi tagus üksikvanemate kaitseks trummi just Res Publica.

Reformierakond on olnud siin piduriks. Nemad on soovinud, et maksumaksja raha ei kasutataks selle kinni maksmiseks, mille tegelikult peaks kinni maksma hoopis rongaisad. Vaadatakse mööda asjaolust, et elatisraha väljanõudmisega on raskusi ja mitte vähe. Praktikas kipuvad antud seisus kannatama mitte vastutustundetud lapsevanemad, vaid last kasvatavad vanemad ja lapsed. Pealegi võib vabalt juhtuda, et suur osa maksumaksjaid ei paneks üldse pahaks, kui nende raha kasutataks elatisraha väljamaksmiseks. Riigil oleks siis suur motivatsioon, et saada raha maksmisest kõrvalehoidjate käest kätte.