Juhtkiri: Õige samm, kuid lootusetult hilja
Üks ja sama tegu võib olla mitu korda rohkem väärt – kui see teha õigel hetkel.
Eile teatas Kristen Michal justiitsministri ametist tagasiastumisest. Tagasiastumisteadet saatis pikk avaldus, milles Michal teatas, et tema motiiv on „kaitsta Reformierakonda ja valitsuse töövõimet”, et ta „ei lahku süü tõttu”, ning viitas prokuratuuripoolsetele rikkumistele kriminaalasja alguses.
Michal jäi oma tagasiastumisega neli ja pool kuud hiljaks. Ta oleks pidanud ametist tagasi astuma hiljemalt päev enne seda, kui läks kuriteos kahtlustatavana ülekuulamisele ütlusi andma. Michali tagasiastumispõhjendus oli 56 lauset pikem kui tarvis. Piisanuks ühestainsast lausest: „Astun tagasi, sest see, kui justiitsminister on kuriteos kahtlustatav, võib kahjustada kodanike usaldust Eesti õigussüsteemi ja riigi kui terviku vastu.” Punkt. Siis oleks Michal suutnud vältida iseenda maine kahjustamist. Ja oma erakonna, Eesti õigussüsteemi ja Eesti riigi kui terviku usalduse kahjustamist. Siis ta oleks näidanud, et astub tagasi omaenda sisemiste veendumuste tõttu, seades ministrina – ükskõik, kas tundes end kuriteos süüdi või mitte – esikohale Eesti riigi usaldusväärsuse.
Michali praegune samm seda muljet ei jäta. Hilinenud tagasiastumine, mida saatis etteheitev avaldus, viitab, et selle taga oli pigem presidendi surve ja mure Reformierakonna langenud reitingu pärast kui sisemised väärtused ja riigimehelik soov säilitada Eesti riigi legitiimsust.
Juba maikuust alanud Silvergate, peale selle veel terve hulk väiksemaid poliitskandaale – MISA filmid, mälestus aastatagusest elamislubade müügist jms – on õõnestanud inimeste usaldust Eesti riigi vastu. Usalduseta ühiskond ei toimi. Kui kodanikel puudub usaldus valitsusse kuuluvate tipp-poliitikute vastu, õõnestab see kogu ühiskonna õiguskuulekust, sest inimestel tekib küsimus: miks mina pean reegleid järgima, kui „nemad seal” seda ei tee? Usalduskriis mädandab terve ühiskonna eetilist palet.
Ehkki hilinenult ja ebaõnnestunud sõnade saatel – Michali tagasiastumine oli samm õiges suunas. Aga see võinuks usalduskriisi ravida siis, kui oleks astutud juba tükk aega varem. Silvergate’ile hilinedes reageerinud Reformierakond on nagu krediidimaksega hädas võlglane, kelle viivised on kiiresti suurenenud. Suvel piisanuks Michali tagasiastumisest, nüüd enam mitte. Selle valitsuse usalduskrediit ja mandaat on läbi.
