Muuga ei ole Tallinnast teab mis kaugel ning küllap hingasid, puhkasid ja töötasid nii Muuga kui ka kaugema Tallinna inimesed sama rahulikult kui igal teisel argipäeval. See tähendab, et inimesed usaldavad riiki ja elavad teadmisega, et on olemas isikud, kel lasub vastutus korraldada ühes või teises ohutsoonis oma tööd nii, et tagatud oleks iga pisemgi turvalisust kindlustav üksikasi.

Paraku see nii ei ole. Ehkki seekord läks hästi, võinuks Muugal minna ka väga õnnetult, sest laos tulekahjukoldes oli muu hulgas ka teatud hulk plahvatavat väetist ehk ammooniumnitraati. Kui tuli oleks selle üles kuumutanud ja reaktsiooni käivitanud, oleks põlengu tagajärjed olnud ettearvamatud. Sellist ohtlikku olukorda ei pea aga otsima kaugete aegade tagant. Alles aasta tagasi hakkasid Muugal bensiinitsisternid päikese käes bensiini üle ajama ning piisanuks väga ja väga väikesest impulsist, et toimuda võinuks väga suur katastroof.

Tänases Eesti Päevalehes ei vaata me ainult Muugale, vaid näitame samasuguseid õnnetusjuhtumeid mujaltki maailmast. Selle vahega, et need õnnetused toimusid rohkete inimohvrite ja purustustega. Samas räägivad meie päästeametnikud kurvalt sellest, et äri on äri ning turvanõuded ning ohutuse tagamine on jäänud tagaplaanile. Need peaksid aga olema ju esmatähtsad.

Kas usume seda, mida tõdevad päästeametnikud: sageli ei tea nad, mida nad üliohtlikesse õnnetuspaikadesse kustutama lähevad, sest isegi antud juhul puudub sadamal korrektne teave, mis kuskil asub ja milline ohtlik kemikaal mille kõrval paikneb. Maailm teab aga ka ülihäid näiteid, kus sadu kordi suuremad sadamad on oma kaubaveo seire ja ohutusreeglistiku järgimise detailideni paika pannud. Ehk oleks meilgi viimane aeg hakata sadamaid ja muid infrastruktuuri tuiksooni korralikult turvama. Uskuge, see kaotaks Eesti kohalt “oleksid” ja surmavarju.